Otse põhisisu juurde

Lubage veel lisada

See punkt jäi eelmisest postitusest maha. Ka midagi, mille peale ma ükspäev mõtlesin.

Seriaalides ja filmides (aga eriti seriaalides, sest need on ajaliselt pikema kestusega) on tihtilugu nii, et kohe alguses kohtub peategelane mingi teise inimesega, kellest saab tema tähtsaim romantiline huviobjekt. Võiks lausa öelda et elu armastus. Asi ongi ju meelega nõnda üles seatud, et vaataja niimoodi arvaks. Ja kui nüüd kunagi hiljem seriaali jooksul ilmub mingi teine inimene, kes tahab ise peategelasega plaani pidada, siis automaatselt mõtled, et see pole tema jaoks see õige, vaid ikka see, kellega ta kohe alguses kohtus. Aga miks see peab nii olema? Miks ei võiks põhiline love interest mängu tulla alles hiljem ja esmane love interest oleks mingi suvakam tegelane? Mulle näiteks väga meeldiks selline revolutsiooniline seebikas, kus peategelased ei lõpetaks sarja omavahel koos, vaid mõlemad erinevate kaaslastega. Kindlasti on selliseid variante ka olemas, lihtsalt valdavalt on teisiti.

Ja siis teine asi, millele ma ka vahepeal mõtlen, on minevikus toimuvate filmide ja seriaalide tegelaste sünniaastad. Noh, et "ENSV" peretütar Pille sünniaasta võiks olla mingi 1969, seega oleks ta praegu hilistes 40ndates. Või nii, et kas Mary "Downton Abbey" seriaalist, kelle sünniaasta oli 1891, elas nii kaua, et näha näiteks 1960-70ndate maailma, kus naised aina enam silma hakkasid paistma. Huvitav, mida ta arvas sellest või mis elu ta ise tol hetkel elas? Kus oli tema poeg George (sünd. 1921), kes sai täisealiseks just siis, kui maailmas sõjaks läks? Sama asja võib muidugi ka ajalooliste isikute puhul mõelda. Et mis sündmused nende eluea sisse jäid.

Muud ma ei tahtnudki öelda.

Kommentaarid

  1. Sellepärast mulle ei meeldigi, kui sellised seriaalid nagu "Downton Abbey" ära lõpetatakse. Aeg ja elud ju lähevad edasi ja olid huvitavad ajad. Ka nende järglaste edasist elu oleks olnud huvitav vaadata.

    VastaKustuta
  2. Tänapäeval on vist enamasti jätkamise või mittejätkamise põhjuseks vaatajanumbrid. Sellepärast tuleb päris palju ette ka seda, et mingit täiesti maha käinud seriaali tehakse veel mitu aastat edasi, sest fännid on väga ustavad ja vaatavad isegi juhul, kui asi jumala jama on.

    "Dowton Abbey" oli minu mäletamist mööda erandiks ja lõpetati ära sellepärast, et siis ära lõpetada, kui asi kellelegi veel korda läheb, mitte sellepärast, et vaatajaid poleks olnud.

    Ma pole nüüd kindel, kuidas see minu jutt sinu kommentaariga seotud on :D Igal juhul. Mulle vist meeldib, kui asjad on mingil hetkel kindlalt lõpetatud. Näiteks sihuke asi, mida "Harry Potteri" autor teeb/tegi, et kirjutas raamatud ära ja hakkas peale seda intervjuudes või oma Twitteri lehel pajatama, mis ühest või teisest tegelasest peale raamatuid edasi sai vms, on mulle vist natuke imelik. Kui on läbi, siis on läbi.

    Teisalt muidugi...kui lihtsalt arutleda, mis ühest või teisest tegelasest kusagil saada võis, siis on see samas nagu ok ja isegi huvitav.

    Tundub, et see on keeruline teema ja ma räägin kohati endale vastu ;)

    Aga Mary puhul ma mõtlen, et kui iganes vanaks ta elas, siis ta jäi alati vähemalt osaliselt mõisapreiliks (mis ei tähenda, et ta poleks uuendusi oma ellu lasknud). Ilmselt sellepärast, et ikka on mingi nostalgia selle aja suhtes, mis oli siis, kui oli sinu noorusaeg.

    See on vist aegade pikim kommentaar siin. Ja veelkord, ma pole kindel, kui palju see sinu kirjutatuga seotud on :P

    VastaKustuta
  3. Ma olen nõus, et kui asi igavaks läheb, ära lõpetatakse. Aga kui asja suudetakse mitteigavana jätkata, siis ei tohiks ikka ära lõpetada. Ja tihtipeale tõmmatakse nende heade - pikkade - seriaalide ots mingi lollaka hurraaga kokku - Downtonis oli samamoodi - ühtäkki oli kõik kõigil hästi. Kõik jah ootavad seda, et kõigil oleks kõik hästi, aga see on eluvõõras, et korraga kõigil nii läheb.

    VastaKustuta
  4. Jep. Mingid liinid nagu ei saa piisavalt palju arenemisaega, ühtäkki juba lõpp paistab ja vaja otsad korralikult kokku siduda.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...