Otse põhisisu juurde

Filmid M-Y

jätkakem: 

M - Muriel's Wedding (1994)
Palju ABBA muusikat ja 2 Austraalia paremat tütart Toni Colette ja Rachel Griffiths (kes meeldib mulle igas sarjas, kus ta mängib).

N - Notes on a scandal (2006)
See on raamatust parem film õpilase ja õpetaja mitte päris süütust suhtest. Puha kuulsad nimed - Cate Blanchett, Judi Dench, Bill Nighy, muusika Philip Glassilt. Oo, ja žanri juures on lisaks draamale kirjas ka triller. Ebatavaline minu jaoks.

O - The Other Sister (1999)
Nunnu lugu neiust, kes on mentally challenged (mis see eesti keeles oleks?). Ei ole masendav, pigem südantsoojendavalt humoorikas. Ühtlasi mängib siin minu lemmiknaiste hulka kuuluv Sarah Paulson ja lõputiitrite ajal tuleb Savage Gardeni "The Animal Song"

P - Pan's Labyrinth (2006)
Üks väheseid fantaasiažanri filme, mis mulle väga meeldib. II maailmasõja teemaline osaliselt. Sihuke põnev ja vahepeal natuke hirmus.

Kus on beebi?
Q - The Queen (2006)
Ausalt öeldes ei kottinud väga. Mul on vist probleem selliste filmidega, mis tehakse elusolevate inimeste elude põhjal. Võib-olla tõesti kuningannal oli äge vaadata, kuidas rolli eest Oscari võitnud Helen Mirren teda mängib. Mulle meeldis James Cromwell, kes kuninganna abikaasat mängis. Film kandideeris muide kostüümide Oscarile.

R - Roman Holiday (1953)
Hiljuti vaatasin, kui tundus, et tahaks nüüd mõnda vanaaegse säraga (mustvalget?) filmi näha. Audrey Hepburn võitis rolli eest Oscari ja film võitis kostüümide Oscari. Sisus on kuningliku perekonnaga tegemist, selle vastu pole mul kunagi midagi.

S - Sügisball (2007)
Ma olin täitsa vaimustuses, kui see film tuli. Pole vist praeguseni üle läinud. Naer läbi pisarate- tüüpi film. Ja kui palju lauseid, mida lihtsalt lambil hetkel öelda. Peaks vaatama, pole ammu vaadanud.

Kurat, mul on nii...nii kole särk.

T - Thank you for smoking (2005)
Üsna nutikas film. Reklaamihuvilistele ja muidu ka.

U - Der Untergang (2004)
Ainus, mis u-tähe pealt võtta oli. Kui masendavat ajaloofilmi ei pelga, siis absoluutselt väga hea.

V - Väikelinna detektiivid ja valge daami saladus
Nunnu. Ei ürita nii äge olla kui Supilinna salaselts. Ja tegevus toimub mõnusas Haapsalus.

W - We don't live here anymore
Peaks olema ka raamatu põhjal. Aga vähemalt filmina oli selline suhtedraama, mida minul (kui suhteliselt heal suhtedraamafilmide talujal) oli üsna raske vaadata. Kuidagi rõhub ja rõhub ja midagi head ikka välja ei tule. Aga Peter Krause ja Laura Dern mängivad.

Y - The Young Victoria
Minu lemmikumaid perioodidraamasid. Noorest kuninganna Victoriast räägib, nagu nimigi ütleb. Albertit mängib Rupert Friend. Film võitis parimate kostüümide Oscari.

Mis kaunis kompositsioon.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...