Otse põhisisu juurde

Filmid A-L

Septembris räägitakse ikka koolist ja eriti neist, kes esimest korda kooli lähevad. Edasi oli mul plaanis kirjutada, et tähestik seostub ka 1.klassiga, aga tänapäeval vist keegi enam koolis lugema ei õpi... Igal juhul vanade aegade mälestuseks, kui veel 1.klassis lugema õpiti, tegin ka mõned tähestikud mõnedel teemadel. Sest see on lõbus. Ja nagu härra president ütles, siis ärme nimeta kooliaastat tööaastaks, onju ;)

Filmid A-L

A - The Age of Innocence (1993)
Raamatu "Süütuse aeg" järgi. Kui mu mälu ei peta, siis tõesti üsna täpselt raamatu järgi. USA kõrgseltskond 19.sajandil, mees ja kaks naist- nagu kuu ja päike. Lavastaja on Scorsese ja peaosades Daniel Day-Lewis, Michelle Pfeiffer, Winona Ryder. Sihuke klassikaline. Kostüümide Oscari võitis.

Uhke kostüüm filmist
"The Age of Innocence"
B- Blue Velvet (1986)
Selle filmi sisust ei mäleta midagi, aga olin seda nähes 1.kursusel ja mõtlesin, et küll on ikka lahedalt lamp. Praegu vaatan, et Kyle McLachlan on peaosaliste hulgas. Režissöör David Lynch.

C- Charlie and the Chocolate Factory (2005)
Peamiselt sellepärast, et Johnny Deppi Willy Wonkana nägemine ajas mulle suht hirmu nahka. See film kandideeris muide kostüümide Oscarile.

Hello kids!
D- The Dreamers (2003)
Kui tahad peale vaatamist mõelda "wtf did I just watch", siis see film on hea valik.

E - The Edge of Love (2008)
Enne vaatamist ma ei teadnud sellist walesi luuletajat nagu Dylan Thomas, vaatasin hoopis selle pärast, et teda mängib üks näitleja, kes mulle meeldib. Ka huvitava näo ja olekuga Cillian Murphy mängib siin. Ja kuulsad naised Knightley ja Miller.

F - Four Rooms (1995)
Vist esimene Tarantino film, mida (teadlikult) nägin. Ja alles aastaid hiljem sain teada, et tema oli ainult ühe toa režissöör. Mingi lambikas varvaste nuusutamise stseen oli siin, mis alati meenub.

G - A Good Year (2006)
Täiesti mitteeriline film Russell Crowe'iga. Aga see oli esimene film, mida päris kinos vaatamas käisin. Aastal 2006.

H - Happy-Go-Lucky (2008)
Kuulsa režissööri Mike Leigh' film. Tol aastal, kui see PÖFFil oli, olid kõik vabatahtlikud jube elevil ja tahtsid seda vaatama minna. Ma vaatasin ka ja nagu ei olnud midagi nii erilist. Halb ka ei olnud.

I - Irrational Man (2015)
Viimati kinos vaadatud film. Vaatama läksin natuke pika hambaga, sest Woody Alleni filmides on tihtilugu midagi, millest ma aru ei saa. Aga siin ei olnudki. Joaquin Phoenix ja Emma Stone meeldisid ja üldine toon oli lõbus.

J - Jane Eyre (2011)
Mitmed kindlasti ei nõustu, aga mina pole ühtegi halba versiooni Jane Eyre'ist näinud. Raske on midagi kapitaalselt kihva keerata. Ainult Rochester on teinekord liiga ilus. See 2011.aasta versioon kandideeris kostüümide Oscarile muidu. (Huvitav, kas ma vaatan palju kostüümidraamasid või jah.)

K - En Kärlekshistoria (1970)
Seda näidati kunagi Athenas Friigifilmi sarjas. Mulle väga meeldis. Samas nagu midagi väga friikit seal ei toimunud ka. Mul on see film endal ka olemas, võin vaadata kellegagi. Nalja saab ja. "Üks armastuslugu" eesti keeles.

Te vaadake neid. Nummid ju.

L - Das Leben der Anderen (2006)
See on ilma naljata diip film. Ajalukku ja inimlikkuse teemasse puutuv. Eesti keeles "Teiste elu" ja võõrkeelse filmi Oscari võitja.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...