Otse põhisisu juurde

Filmid A-L

Septembris räägitakse ikka koolist ja eriti neist, kes esimest korda kooli lähevad. Edasi oli mul plaanis kirjutada, et tähestik seostub ka 1.klassiga, aga tänapäeval vist keegi enam koolis lugema ei õpi... Igal juhul vanade aegade mälestuseks, kui veel 1.klassis lugema õpiti, tegin ka mõned tähestikud mõnedel teemadel. Sest see on lõbus. Ja nagu härra president ütles, siis ärme nimeta kooliaastat tööaastaks, onju ;)

Filmid A-L

A - The Age of Innocence (1993)
Raamatu "Süütuse aeg" järgi. Kui mu mälu ei peta, siis tõesti üsna täpselt raamatu järgi. USA kõrgseltskond 19.sajandil, mees ja kaks naist- nagu kuu ja päike. Lavastaja on Scorsese ja peaosades Daniel Day-Lewis, Michelle Pfeiffer, Winona Ryder. Sihuke klassikaline. Kostüümide Oscari võitis.

Uhke kostüüm filmist
"The Age of Innocence"
B- Blue Velvet (1986)
Selle filmi sisust ei mäleta midagi, aga olin seda nähes 1.kursusel ja mõtlesin, et küll on ikka lahedalt lamp. Praegu vaatan, et Kyle McLachlan on peaosaliste hulgas. Režissöör David Lynch.

C- Charlie and the Chocolate Factory (2005)
Peamiselt sellepärast, et Johnny Deppi Willy Wonkana nägemine ajas mulle suht hirmu nahka. See film kandideeris muide kostüümide Oscarile.

Hello kids!
D- The Dreamers (2003)
Kui tahad peale vaatamist mõelda "wtf did I just watch", siis see film on hea valik.

E - The Edge of Love (2008)
Enne vaatamist ma ei teadnud sellist walesi luuletajat nagu Dylan Thomas, vaatasin hoopis selle pärast, et teda mängib üks näitleja, kes mulle meeldib. Ka huvitava näo ja olekuga Cillian Murphy mängib siin. Ja kuulsad naised Knightley ja Miller.

F - Four Rooms (1995)
Vist esimene Tarantino film, mida (teadlikult) nägin. Ja alles aastaid hiljem sain teada, et tema oli ainult ühe toa režissöör. Mingi lambikas varvaste nuusutamise stseen oli siin, mis alati meenub.

G - A Good Year (2006)
Täiesti mitteeriline film Russell Crowe'iga. Aga see oli esimene film, mida päris kinos vaatamas käisin. Aastal 2006.

H - Happy-Go-Lucky (2008)
Kuulsa režissööri Mike Leigh' film. Tol aastal, kui see PÖFFil oli, olid kõik vabatahtlikud jube elevil ja tahtsid seda vaatama minna. Ma vaatasin ka ja nagu ei olnud midagi nii erilist. Halb ka ei olnud.

I - Irrational Man (2015)
Viimati kinos vaadatud film. Vaatama läksin natuke pika hambaga, sest Woody Alleni filmides on tihtilugu midagi, millest ma aru ei saa. Aga siin ei olnudki. Joaquin Phoenix ja Emma Stone meeldisid ja üldine toon oli lõbus.

J - Jane Eyre (2011)
Mitmed kindlasti ei nõustu, aga mina pole ühtegi halba versiooni Jane Eyre'ist näinud. Raske on midagi kapitaalselt kihva keerata. Ainult Rochester on teinekord liiga ilus. See 2011.aasta versioon kandideeris kostüümide Oscarile muidu. (Huvitav, kas ma vaatan palju kostüümidraamasid või jah.)

K - En Kärlekshistoria (1970)
Seda näidati kunagi Athenas Friigifilmi sarjas. Mulle väga meeldis. Samas nagu midagi väga friikit seal ei toimunud ka. Mul on see film endal ka olemas, võin vaadata kellegagi. Nalja saab ja. "Üks armastuslugu" eesti keeles.

Te vaadake neid. Nummid ju.

L - Das Leben der Anderen (2006)
See on ilma naljata diip film. Ajalukku ja inimlikkuse teemasse puutuv. Eesti keeles "Teiste elu" ja võõrkeelse filmi Oscari võitja.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...