Otse põhisisu juurde

Aastahitt - Välismaa lood

Aasta algab kirjanurgas edetabelitega. Kuna Aastahiti võidulugusid on nüüdseks täpselt kakskümmend, siis miks mitte need aluseks võtta. Esiotsa tulevad välismaa võidulood. (Sulgudes on võitmise aasta.)

20. Edward Maya & Alicia - Stereo Love (2009)
Ainus laul võitjate hulgast, mille kohta pähegi ei tule,milline see olla võiks (lingid on lisatud peale järjestamist).
19. Eminem feat Rihanna - Love the way you lie (2010)
Sel lihtsal põhjusel, et siin laulvat naispoolt ma lihtsalt ei talu.
18. Katy Perry - I kissed a girl (2008)
Mitte kõige mõttekam lugu. Tüdrukute suudlemisest laula ikka siis, kui sa sellega tegeledki, mitte sellepärast, et korra pulli pärast proovisid.
17. Sean Paul - Like Glue (2003)
Kui see nüüd on ikka see laul, mida ma mõtlen, siis pole väga viga, aga natuke külmaks jätab sedasorti stiil.
16. James Blunt - You're beautiful (2005)
Sedasorti halalood pole minu teetass.
15. Rammstein - Amerika (2004)
Saksakeelsus on selle loo pluss.
14. Coolio - Gangsta's Paradise (1995)
Mõistan selle loo võimalikku väärtust, aga minu südant pole see suutnud veel võita.
13. Eiffel 65 - Blue (1999)
Hetkel suhtun sellesse laulu nostalgiaga, aga on veel suht hästi meeles, kuidas ajudele käima hakkas, kui raadiost pidevalt lasti ja kummitas.
12. Avicii - Wake me up (2013)
Mul on sellest laulust suht suva, aga see ka ei häiri mind.
11. Cher - Believe (1998)
Taaskord, hetkel mängib see lugu juba nostalgia peale, aga omal ajal polnud minu lemmikute hulgast.
10. Adele - Someone like you (2011)
See pole halb laul, aga minu meelest on suhteliselt tavaline ballaad, millesuguseid on veel ja veel (nagu ka selliste ballaadide esitajaid). Miks oli/on maailm nii vaimustuses? Tähendab minu pärast las nad olla, ma lihtsalt ei saa aru.
9. Timbaland feat. One Republic- Apologize (2007)
Kui mälu ei peta, kuulsin seda laulu esmakordselt siis, kui ta Aastahiti võitis.
8. Las Ketchup - Asereje (2002)
Minu lambilembus pole saladus. See laul ei saanud tulla mujalt kui lambist.
7. Bon Jovi - Always (1994)
Pole viga. Eriti neil kohtadel, kus ei laulda.
6. Justin Timberlake - Sexyback (2006)
Parim nali selle loo kohta on see, kuidas ma pikalt arvasin, et lauldakse seksika selja toomisest.
5. Eminem & Dido - Stan (2000)
Neid Eminemi laule, millest ma aru saan, pole just palju. Video oli ka lahe.
4. Adele - Skyfall (2012)
Meeldib, sest kõlab nagu Bondi filmi laul.
3. Robert Miles - One and one (1996)
Robert Milesi laulud meenutavad varast lapsepõlve, kui laulud olid puhtakõlalised, aga vanus siiski juba selline, et lihtsamast inglise keelest täitsa hästi aru sai.
2. Backstreet Boys - As long as you love me (1997)
90.aastate poistebändid on lahedad juba sellepärast, et nad on 90.aastate poistebändid. (Ainult N'Sync mulle ei meeldinud.)
1. Afroman - Because I got high (2001)
See laul on lihtsalt naljakas, seda on naljakas kaasa möriseda, naljakas on, et see Aastahiti võitis jne.

Kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et minu maitse masside omaga ei ühti- mitte ükski neist lauludest ei kuulu minu arvutis olemas olevasse muusikavalikusse.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...