Otse põhisisu juurde

Aastahitt - Välismaa lood

Aasta algab kirjanurgas edetabelitega. Kuna Aastahiti võidulugusid on nüüdseks täpselt kakskümmend, siis miks mitte need aluseks võtta. Esiotsa tulevad välismaa võidulood. (Sulgudes on võitmise aasta.)

20. Edward Maya & Alicia - Stereo Love (2009)
Ainus laul võitjate hulgast, mille kohta pähegi ei tule,milline see olla võiks (lingid on lisatud peale järjestamist).
19. Eminem feat Rihanna - Love the way you lie (2010)
Sel lihtsal põhjusel, et siin laulvat naispoolt ma lihtsalt ei talu.
18. Katy Perry - I kissed a girl (2008)
Mitte kõige mõttekam lugu. Tüdrukute suudlemisest laula ikka siis, kui sa sellega tegeledki, mitte sellepärast, et korra pulli pärast proovisid.
17. Sean Paul - Like Glue (2003)
Kui see nüüd on ikka see laul, mida ma mõtlen, siis pole väga viga, aga natuke külmaks jätab sedasorti stiil.
16. James Blunt - You're beautiful (2005)
Sedasorti halalood pole minu teetass.
15. Rammstein - Amerika (2004)
Saksakeelsus on selle loo pluss.
14. Coolio - Gangsta's Paradise (1995)
Mõistan selle loo võimalikku väärtust, aga minu südant pole see suutnud veel võita.
13. Eiffel 65 - Blue (1999)
Hetkel suhtun sellesse laulu nostalgiaga, aga on veel suht hästi meeles, kuidas ajudele käima hakkas, kui raadiost pidevalt lasti ja kummitas.
12. Avicii - Wake me up (2013)
Mul on sellest laulust suht suva, aga see ka ei häiri mind.
11. Cher - Believe (1998)
Taaskord, hetkel mängib see lugu juba nostalgia peale, aga omal ajal polnud minu lemmikute hulgast.
10. Adele - Someone like you (2011)
See pole halb laul, aga minu meelest on suhteliselt tavaline ballaad, millesuguseid on veel ja veel (nagu ka selliste ballaadide esitajaid). Miks oli/on maailm nii vaimustuses? Tähendab minu pärast las nad olla, ma lihtsalt ei saa aru.
9. Timbaland feat. One Republic- Apologize (2007)
Kui mälu ei peta, kuulsin seda laulu esmakordselt siis, kui ta Aastahiti võitis.
8. Las Ketchup - Asereje (2002)
Minu lambilembus pole saladus. See laul ei saanud tulla mujalt kui lambist.
7. Bon Jovi - Always (1994)
Pole viga. Eriti neil kohtadel, kus ei laulda.
6. Justin Timberlake - Sexyback (2006)
Parim nali selle loo kohta on see, kuidas ma pikalt arvasin, et lauldakse seksika selja toomisest.
5. Eminem & Dido - Stan (2000)
Neid Eminemi laule, millest ma aru saan, pole just palju. Video oli ka lahe.
4. Adele - Skyfall (2012)
Meeldib, sest kõlab nagu Bondi filmi laul.
3. Robert Miles - One and one (1996)
Robert Milesi laulud meenutavad varast lapsepõlve, kui laulud olid puhtakõlalised, aga vanus siiski juba selline, et lihtsamast inglise keelest täitsa hästi aru sai.
2. Backstreet Boys - As long as you love me (1997)
90.aastate poistebändid on lahedad juba sellepärast, et nad on 90.aastate poistebändid. (Ainult N'Sync mulle ei meeldinud.)
1. Afroman - Because I got high (2001)
See laul on lihtsalt naljakas, seda on naljakas kaasa möriseda, naljakas on, et see Aastahiti võitis jne.

Kokkuvõttes tuleb siiski öelda, et minu maitse masside omaga ei ühti- mitte ükski neist lauludest ei kuulu minu arvutis olemas olevasse muusikavalikusse.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...