Otse põhisisu juurde

Popkooripidu

Väisasin esmaskordselt säärast üritust, ei jää ka kommentaarid tulemata.
  • Inimesi oli palju- seda on alati kena näha.
  • Lauljaid oli ka üsna palju - mulle tundub, et laululavad on üldiselt sellised kummist ehitised, kus ühest küljest mingi arvu inimeste olemasolul tundub, et oleks nagu täis, aga tegelikult mahub alati veel juurde.
  • Vihma ei hakanud sadama - ähvardas mitu korda, aga tulid ainult mõned piisad. See, et soojem oleks võinud olla..noh, võib-olla.
  • Tundus, et heli osas oli tasakaal natuke paigast ära. PopKOORIpidu, aga koori tegelikult väga hästi ei kuulnud, mõnes laulus ei tulnud nagu pähegi, et nad ka laulda võisid. Natuke õnnetu lugu, sest ma täitsa usun, et nad laulsid täiel rinnal. 
  • Olen seda ka enne mõelnud, aga mõtlesin jälle, et koor on tihtipeale kõige efektsem just siis, kui ta laulab lihtsalt aa-aa-aa, mitte mingeid konkreetseid sõnu. Seega lood, kus koori sellist taustalaulmist kuulda oli, mulle väga meeldisid.
  • Solist Boris Lehtlaan - teist nii cooli meest pole ammu nähtud.
  • Fakt, et "Sa haara kinni mu käest" on kõrbelaul, paneb veel järgmiselgi päeval muigama.
  • "Sellest saab meie suvi" on tegelikult kaunis romantiline laul, sealses esituses kõlas natuke liiga simmanilikult.
  • "Kui mind kutsud sa"- mulle meeldib see laul juba sellest ajast peale, kui Birgit seda superstaaris laulis.
  • Solist Voldermar Kuslap - nii äge, et sellised härrad on laval. Ta esindab mingit aega ja ainult rõõm on ju sellega tuttavaks saada.
  • "Jalgpall on parem kui seks" - see on orkestrile hea lugu, kõlab vahvalt. Küll aga tekkis mul kahtlus vasturääkivusest iibepoliitikale (kuna esitamisele tuli ka lugu "Täna ma ei skoori").
  • "Kus kulgeb kuu" - mulle meeldib nii Inese versioon kui Mr.Lawrence'i "Shine on". Küll aga. Kas keegi kinnitaks minu kahtlust, et selle loo eestikeelsete sõnade autor siiski pole M.Raud? Eile nad seal väitsid, et on, aga mul justkui oleks muu mälestus.
  • "Pille-Riin" - vist minu lemmiklaul koori esituses, sest oli natuke paremini kuulda ja oli lahendatud natuke teisiti kui originaallaulus.
  • "Nädalalõpp" - ilmselt paljud oleksid tahtnud kuulda ühte teist versiooni sellest laulust, herr Toome on seda ise ka laulnud.
  • "Isamaa ilu hoieldes" - natukeseks ajaks oli see lugu seni rahule jäetud, aga mulle tundub, et võiks veel natuke aega vahet olla
  • "Pankrot" - selle laulu ajal veeretasin mõttelõnga teemal, et on ju küll võimalik teha muusikat, mis ühest küljest on hea ja teisest küljest meeldib ka laiadele rahvamassidele (st tõesti igasugustele inimestele).

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...