Otse põhisisu juurde

Popkooripidu

Väisasin esmaskordselt säärast üritust, ei jää ka kommentaarid tulemata.
  • Inimesi oli palju- seda on alati kena näha.
  • Lauljaid oli ka üsna palju - mulle tundub, et laululavad on üldiselt sellised kummist ehitised, kus ühest küljest mingi arvu inimeste olemasolul tundub, et oleks nagu täis, aga tegelikult mahub alati veel juurde.
  • Vihma ei hakanud sadama - ähvardas mitu korda, aga tulid ainult mõned piisad. See, et soojem oleks võinud olla..noh, võib-olla.
  • Tundus, et heli osas oli tasakaal natuke paigast ära. PopKOORIpidu, aga koori tegelikult väga hästi ei kuulnud, mõnes laulus ei tulnud nagu pähegi, et nad ka laulda võisid. Natuke õnnetu lugu, sest ma täitsa usun, et nad laulsid täiel rinnal. 
  • Olen seda ka enne mõelnud, aga mõtlesin jälle, et koor on tihtipeale kõige efektsem just siis, kui ta laulab lihtsalt aa-aa-aa, mitte mingeid konkreetseid sõnu. Seega lood, kus koori sellist taustalaulmist kuulda oli, mulle väga meeldisid.
  • Solist Boris Lehtlaan - teist nii cooli meest pole ammu nähtud.
  • Fakt, et "Sa haara kinni mu käest" on kõrbelaul, paneb veel järgmiselgi päeval muigama.
  • "Sellest saab meie suvi" on tegelikult kaunis romantiline laul, sealses esituses kõlas natuke liiga simmanilikult.
  • "Kui mind kutsud sa"- mulle meeldib see laul juba sellest ajast peale, kui Birgit seda superstaaris laulis.
  • Solist Voldermar Kuslap - nii äge, et sellised härrad on laval. Ta esindab mingit aega ja ainult rõõm on ju sellega tuttavaks saada.
  • "Jalgpall on parem kui seks" - see on orkestrile hea lugu, kõlab vahvalt. Küll aga tekkis mul kahtlus vasturääkivusest iibepoliitikale (kuna esitamisele tuli ka lugu "Täna ma ei skoori").
  • "Kus kulgeb kuu" - mulle meeldib nii Inese versioon kui Mr.Lawrence'i "Shine on". Küll aga. Kas keegi kinnitaks minu kahtlust, et selle loo eestikeelsete sõnade autor siiski pole M.Raud? Eile nad seal väitsid, et on, aga mul justkui oleks muu mälestus.
  • "Pille-Riin" - vist minu lemmiklaul koori esituses, sest oli natuke paremini kuulda ja oli lahendatud natuke teisiti kui originaallaulus.
  • "Nädalalõpp" - ilmselt paljud oleksid tahtnud kuulda ühte teist versiooni sellest laulust, herr Toome on seda ise ka laulnud.
  • "Isamaa ilu hoieldes" - natukeseks ajaks oli see lugu seni rahule jäetud, aga mulle tundub, et võiks veel natuke aega vahet olla
  • "Pankrot" - selle laulu ajal veeretasin mõttelõnga teemal, et on ju küll võimalik teha muusikat, mis ühest küljest on hea ja teisest küljest meeldib ka laiadele rahvamassidele (st tõesti igasugustele inimestele).
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »