Otse põhisisu juurde

Popkooripidu

Väisasin esmaskordselt säärast üritust, ei jää ka kommentaarid tulemata.
  • Inimesi oli palju- seda on alati kena näha.
  • Lauljaid oli ka üsna palju - mulle tundub, et laululavad on üldiselt sellised kummist ehitised, kus ühest küljest mingi arvu inimeste olemasolul tundub, et oleks nagu täis, aga tegelikult mahub alati veel juurde.
  • Vihma ei hakanud sadama - ähvardas mitu korda, aga tulid ainult mõned piisad. See, et soojem oleks võinud olla..noh, võib-olla.
  • Tundus, et heli osas oli tasakaal natuke paigast ära. PopKOORIpidu, aga koori tegelikult väga hästi ei kuulnud, mõnes laulus ei tulnud nagu pähegi, et nad ka laulda võisid. Natuke õnnetu lugu, sest ma täitsa usun, et nad laulsid täiel rinnal. 
  • Olen seda ka enne mõelnud, aga mõtlesin jälle, et koor on tihtipeale kõige efektsem just siis, kui ta laulab lihtsalt aa-aa-aa, mitte mingeid konkreetseid sõnu. Seega lood, kus koori sellist taustalaulmist kuulda oli, mulle väga meeldisid.
  • Solist Boris Lehtlaan - teist nii cooli meest pole ammu nähtud.
  • Fakt, et "Sa haara kinni mu käest" on kõrbelaul, paneb veel järgmiselgi päeval muigama.
  • "Sellest saab meie suvi" on tegelikult kaunis romantiline laul, sealses esituses kõlas natuke liiga simmanilikult.
  • "Kui mind kutsud sa"- mulle meeldib see laul juba sellest ajast peale, kui Birgit seda superstaaris laulis.
  • Solist Voldermar Kuslap - nii äge, et sellised härrad on laval. Ta esindab mingit aega ja ainult rõõm on ju sellega tuttavaks saada.
  • "Jalgpall on parem kui seks" - see on orkestrile hea lugu, kõlab vahvalt. Küll aga tekkis mul kahtlus vasturääkivusest iibepoliitikale (kuna esitamisele tuli ka lugu "Täna ma ei skoori").
  • "Kus kulgeb kuu" - mulle meeldib nii Inese versioon kui Mr.Lawrence'i "Shine on". Küll aga. Kas keegi kinnitaks minu kahtlust, et selle loo eestikeelsete sõnade autor siiski pole M.Raud? Eile nad seal väitsid, et on, aga mul justkui oleks muu mälestus.
  • "Pille-Riin" - vist minu lemmiklaul koori esituses, sest oli natuke paremini kuulda ja oli lahendatud natuke teisiti kui originaallaulus.
  • "Nädalalõpp" - ilmselt paljud oleksid tahtnud kuulda ühte teist versiooni sellest laulust, herr Toome on seda ise ka laulnud.
  • "Isamaa ilu hoieldes" - natukeseks ajaks oli see lugu seni rahule jäetud, aga mulle tundub, et võiks veel natuke aega vahet olla
  • "Pankrot" - selle laulu ajal veeretasin mõttelõnga teemal, et on ju küll võimalik teha muusikat, mis ühest küljest on hea ja teisest küljest meeldib ka laiadele rahvamassidele (st tõesti igasugustele inimestele).

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...