Otse põhisisu juurde

Popkooripidu

Väisasin esmaskordselt säärast üritust, ei jää ka kommentaarid tulemata.
  • Inimesi oli palju- seda on alati kena näha.
  • Lauljaid oli ka üsna palju - mulle tundub, et laululavad on üldiselt sellised kummist ehitised, kus ühest küljest mingi arvu inimeste olemasolul tundub, et oleks nagu täis, aga tegelikult mahub alati veel juurde.
  • Vihma ei hakanud sadama - ähvardas mitu korda, aga tulid ainult mõned piisad. See, et soojem oleks võinud olla..noh, võib-olla.
  • Tundus, et heli osas oli tasakaal natuke paigast ära. PopKOORIpidu, aga koori tegelikult väga hästi ei kuulnud, mõnes laulus ei tulnud nagu pähegi, et nad ka laulda võisid. Natuke õnnetu lugu, sest ma täitsa usun, et nad laulsid täiel rinnal. 
  • Olen seda ka enne mõelnud, aga mõtlesin jälle, et koor on tihtipeale kõige efektsem just siis, kui ta laulab lihtsalt aa-aa-aa, mitte mingeid konkreetseid sõnu. Seega lood, kus koori sellist taustalaulmist kuulda oli, mulle väga meeldisid.
  • Solist Boris Lehtlaan - teist nii cooli meest pole ammu nähtud.
  • Fakt, et "Sa haara kinni mu käest" on kõrbelaul, paneb veel järgmiselgi päeval muigama.
  • "Sellest saab meie suvi" on tegelikult kaunis romantiline laul, sealses esituses kõlas natuke liiga simmanilikult.
  • "Kui mind kutsud sa"- mulle meeldib see laul juba sellest ajast peale, kui Birgit seda superstaaris laulis.
  • Solist Voldermar Kuslap - nii äge, et sellised härrad on laval. Ta esindab mingit aega ja ainult rõõm on ju sellega tuttavaks saada.
  • "Jalgpall on parem kui seks" - see on orkestrile hea lugu, kõlab vahvalt. Küll aga tekkis mul kahtlus vasturääkivusest iibepoliitikale (kuna esitamisele tuli ka lugu "Täna ma ei skoori").
  • "Kus kulgeb kuu" - mulle meeldib nii Inese versioon kui Mr.Lawrence'i "Shine on". Küll aga. Kas keegi kinnitaks minu kahtlust, et selle loo eestikeelsete sõnade autor siiski pole M.Raud? Eile nad seal väitsid, et on, aga mul justkui oleks muu mälestus.
  • "Pille-Riin" - vist minu lemmiklaul koori esituses, sest oli natuke paremini kuulda ja oli lahendatud natuke teisiti kui originaallaulus.
  • "Nädalalõpp" - ilmselt paljud oleksid tahtnud kuulda ühte teist versiooni sellest laulust, herr Toome on seda ise ka laulnud.
  • "Isamaa ilu hoieldes" - natukeseks ajaks oli see lugu seni rahule jäetud, aga mulle tundub, et võiks veel natuke aega vahet olla
  • "Pankrot" - selle laulu ajal veeretasin mõttelõnga teemal, et on ju küll võimalik teha muusikat, mis ühest küljest on hea ja teisest küljest meeldib ka laiadele rahvamassidele (st tõesti igasugustele inimestele).

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...

Geir Gulliksen "Övre port, nedre port"

Kolm korda olen hakanud midagi kirjutama, aga suht ruttu alla andnud. Kuidagi imelik tunne on. Polnud ju halb raamat ja ei saa öelda, et lugemine raskelt oleks läinud, aga kuidagi... asja suur idee vist on minu jaoks jätkuvalt natuke segane ja seetõttu on keeruline midagi öelda. Raamat räägib ühe perekonna kahest põlvkonnast 1950ndate-1970ndate Norras. Ei, isegi kolmest põlvkonnast tegelikult, ja ka hilisemal ajal kui 1970ndad. 2022. aastasse jõuab välja. On üks Gladys, kes saab ühe Gunnariga suhteliselt varases eas poja (Ivar). Peale seda saab veel kaks poega (Runar ja Steinar ehk Titti). Mingil hetkel läheb Gunnariga lahku ja hakkab elama koos Karliga. Karl on insener relvafirmas, mis on linna suurim tööandja. Suurem osa tegelasi, kes läbi käib, töötab (vähemalt mingil hetkel) seal. Raamatu pealkirja mainitakse ka just selle firma kontekstis. "Ülemine värav, alumine värav" - kes on piisavalt tähtis, et käia tööle ülemisest väravast, ja kes kuulub alumisest väravast käiva ha...