Otse põhisisu juurde

Teisipäev-kolmapäev

Teisipäeval oli Tartus tuul, õnneks Tallinnas ja mere peal ei olnud eriti. See on erakordselt meeldiv, kuivõrd kõigutavad laevad ajavad mul isegi kiiremini südame pahaks kui labased inimesed.

Ja Rootsi. Mulle Rootsi jätkuvalt meeldib. Stockholmis päike lõõskas ja see tegi halvas füüsilises vormis noorikutel mööda treppe (kelle iganes nimelised need kõik olid) ronimise veel raskemaks, kui see muidu oleks olnud. Aga. Kas ma tahtsin näha, kus asus kujuteldav Millenniumi toimetus ja Milton Security ja kust Lisbeth Salander oma külmutatud pitsat ostmas käis ja kuhu oma vinge maiteamitmetoalise korteri ostis ja kus Mikael Blomkvist elas? Nägin ka. (Bloody Kalle Blomkvist. Miks sinu korter on sellises majas ja minu toast avaneb vaade mingile suvalisele teele?) Igal juhul nii palju-vähe kui me Södermalmi linnaosa alguses jalutasime, tundus see päris stiilne. Vaatad mingit ägedat maja ja mõtled, et see polegi siin pelgalt sellepärast, et ma saaks tulla, vaadata ja imetelda, vaid sellepärast, et keegi tõepoolest elabki siin.

Mulle meeldivad Stockholmi värvid. On sellised omavahel sobivad ja rahulikud. Majad on küll nikerdatud ja mida iganes, aga reeglina pole üle pakutud. Lagom is best.

Mina ei olnud kunagi varem metrooga sõitnud. Mulle väga meeldis metrooga sõita. Oli selline natuke "nagu filmis"-tunne. Noh, filmides on ju tihti mingid stseenid, kus keegi sõidab metrooga ja on väga sügaval oma diipides mõtetes samal ajal kui rong kihutab jne. Mina ei olnud mõtetes, sest kuulasime peatuste nimesid (mis olid täitsa hästi arusaadavad).

Ja veel mulle väga meeldis leida, et need sõnad, mida talve jooksul õppinud olin, ongi päriselt olemas. (Õpetaja ei teinud nalja, kui väitis, et pood on affär ja fika on Rootsis kõige populaarsem sõna.) Ainult ilusad rootsi mehed olid kusagil peidus. Nojah, kuna kolmapäeva päevane aeg oli, siis minu tulevane rikkurist make oli ilmselt tööl.

Kuna eelmise Rootsis-käigu ajal oli suht jama ilm, ei saanud tagasi tulles Stockholmi läheduses ilusaid saari vaadata. Seekord, nagu öeldud, oli imetabane ilm, ja sai vaadata. Mitu tundi vaatasime. Kõige suurem idüll üldse. Rootsi punane kahekordne maja, väike aed ümber ja maja ees lipp vardas. Selline tunne, et kohe hüppab Emil kusagilt välja oma õde lipuvardasse tõmbama.

Leidsin laulu, mida väike Ida "Vahtramäe Emili" filmis laulis, ja mida tänapäeval nähtavasti Rootsis koolilõpupidudel lauldakse. Väga nunnu :)

Tagasiteel veetsime Kathriiniga hunniku aega lõhnapoes. Hea, et ninad pähe jäid, ma ütlen.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...