Otse põhisisu juurde

Teisipäev-kolmapäev

Teisipäeval oli Tartus tuul, õnneks Tallinnas ja mere peal ei olnud eriti. See on erakordselt meeldiv, kuivõrd kõigutavad laevad ajavad mul isegi kiiremini südame pahaks kui labased inimesed.

Ja Rootsi. Mulle Rootsi jätkuvalt meeldib. Stockholmis päike lõõskas ja see tegi halvas füüsilises vormis noorikutel mööda treppe (kelle iganes nimelised need kõik olid) ronimise veel raskemaks, kui see muidu oleks olnud. Aga. Kas ma tahtsin näha, kus asus kujuteldav Millenniumi toimetus ja Milton Security ja kust Lisbeth Salander oma külmutatud pitsat ostmas käis ja kuhu oma vinge maiteamitmetoalise korteri ostis ja kus Mikael Blomkvist elas? Nägin ka. (Bloody Kalle Blomkvist. Miks sinu korter on sellises majas ja minu toast avaneb vaade mingile suvalisele teele?) Igal juhul nii palju-vähe kui me Södermalmi linnaosa alguses jalutasime, tundus see päris stiilne. Vaatad mingit ägedat maja ja mõtled, et see polegi siin pelgalt sellepärast, et ma saaks tulla, vaadata ja imetelda, vaid sellepärast, et keegi tõepoolest elabki siin.

Mulle meeldivad Stockholmi värvid. On sellised omavahel sobivad ja rahulikud. Majad on küll nikerdatud ja mida iganes, aga reeglina pole üle pakutud. Lagom is best.

Mina ei olnud kunagi varem metrooga sõitnud. Mulle väga meeldis metrooga sõita. Oli selline natuke "nagu filmis"-tunne. Noh, filmides on ju tihti mingid stseenid, kus keegi sõidab metrooga ja on väga sügaval oma diipides mõtetes samal ajal kui rong kihutab jne. Mina ei olnud mõtetes, sest kuulasime peatuste nimesid (mis olid täitsa hästi arusaadavad).

Ja veel mulle väga meeldis leida, et need sõnad, mida talve jooksul õppinud olin, ongi päriselt olemas. (Õpetaja ei teinud nalja, kui väitis, et pood on affär ja fika on Rootsis kõige populaarsem sõna.) Ainult ilusad rootsi mehed olid kusagil peidus. Nojah, kuna kolmapäeva päevane aeg oli, siis minu tulevane rikkurist make oli ilmselt tööl.

Kuna eelmise Rootsis-käigu ajal oli suht jama ilm, ei saanud tagasi tulles Stockholmi läheduses ilusaid saari vaadata. Seekord, nagu öeldud, oli imetabane ilm, ja sai vaadata. Mitu tundi vaatasime. Kõige suurem idüll üldse. Rootsi punane kahekordne maja, väike aed ümber ja maja ees lipp vardas. Selline tunne, et kohe hüppab Emil kusagilt välja oma õde lipuvardasse tõmbama.

Leidsin laulu, mida väike Ida "Vahtramäe Emili" filmis laulis, ja mida tänapäeval nähtavasti Rootsis koolilõpupidudel lauldakse. Väga nunnu :)

Tagasiteel veetsime Kathriiniga hunniku aega lõhnapoes. Hea, et ninad pähe jäid, ma ütlen.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...