Otse põhisisu juurde

Neljapäev

Nüüd tuleb kõik kronoloogiliselt tagurpidi.

Täna õhtul käisin Liisi Koiksonit taaskord kuulamas. Ma arvan, et see võis olla minu lemmik tema kontsertidest, sest mitte kunagi varem, kui teda kuulnud olen, pole ta laulnud neid laule, mis tal plaatide peal on. Täna laulis.Selles mõttes läks kohe väga õnnelikult, et ma ikkagi viitsisin minna (sest vahepeal mõtlesin, et kobiks oma kompsudega juba koju). Ja küll on ikka OSAV laulja! (Loe: Kui inimesele on hääl antud, siis ta ka reaalselt teeb sellega midagi, mitte ei laula lihtsalt oma laulu maha.)
(Ühtlasi pole varem märganud, et Liisi kuulajaskonna hulgas on nii palju inimesi, kes on kaks või rohkem korda minust vanemad. Täitsa armas.)

Pole vist väga üllatav (ega üritagi olla), kui kauni kontserdi puhul siia taas ühe top 10 riputan, sedakorda siis Liisi Koiksoni lauldud lauludest. (Ehk võiks tabeli teemaks olla ka "Head eesti laulukirjutajad"?) Tabelit oli erakordselt raske teha, vähemalt 10 lugu oleks tahtnud veel 10 hulka panna.

10. Jõuluingel (kui sa küsid, mis on mulle meelepäraseim jõululaul, siis see on)
9. Olemise lauluke (see Sven Grünbergi muusika, mida ma seni kuulanud olen, on päris palju erinev:)
8. Read (esimene laul, mida mina olen kuulnud, mis on Liisi enda kirjutatud)
7. Elu pärast (Timo Steiner/Peeter Volkonski)
6. Kuu (seda olen tema lugudest ilmselt kõige rohkem kuulanud, toona veel CD-pleieriga)
5. Rahu (seda külge temast ei näe just kuigi tihti, aga mulle meeldib)
4. Enekene (Tauno Aints/Ivar Põllu)
3. Ööviiul (kunagi, kui veel sellises kohas töötasin, kus aeg-ajalt kontserdid toimusid, kuulsin selle laulu autorit Erko Niitu enne kontserti seda laulu ise laulmas- see oli kõige lahedam asi üldse)
2. Sõbrale (Ivar Põllu on päris paljude lahedate asjadega hakkama saanud ja see kuulub kahtlemata nende hulka. Ja kui paljude inimeste näole ilmub seda laulu kuuldes kaval "I can relate to that"-naeratus?)
1. Väikeste asjade võlu (See on lihtsalt. Lihtsalt. No just noh! Just! Selle laulu autor, muide, on Ewert Sundja.)

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...