Ma tahaks nii ühte asja öelda, aga ei saa. Ei, pigem ei taha (aga samas väga tahan). Kui mõtlema hakata, siis tegelikult seda polegi mõtet siin üldse öelda. Ja üldse ma ei tea, mis kasu mul endal sellest teadmisest on. Võib-olla see ongi teadmishimu ja uudishimu vahe, et uudishimu on millegi suhtes, mida tegelikult pole vaja teada.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Sa võid mulle emailiga saata :)
VastaKustutaMuahahaa
VastaKustutaMulle ka.
VastaKustutaM.
Tundub, et läheb mail merge'iks :D
VastaKustutaEinoh, kui sa juba saatma hakkasid ...
VastaKustuta:)