Otse põhisisu juurde

Lugu väljamarsiharjutusest

Täna hommikul, kui kella kuulsin, oli siiski uni suht peal. Ei tahtnud kohe üles tõusta ja hoidsin silmi vägisi lahti, et magama tagasi ei kukuks. Mõne minuti pärast ajasin ennast siiski püsti ja vaarusin vannituppa. Pesin hambaid ja kammisin juukseid jms. Endale tundus, et jube kiiresti on kõik tehtud saanud ja võikski hakata välja minema. Vaatasin siis huvi pärast kella, et kui palju varem on tööle jõudmist oodata, ja mida ma näen? Kell on peaaegu tund aega vähem sellest, mis ta peaks olema ja äratuse kelluke ka alles kaunilt ekraanil rippumas. Egas midagi, läksin magama tagasi. Võib-olla tänu sellele "võidetud" uneajale polnudki silmad teist korda ärgates enam valusad.

Homme tõuseb päike kell 9.07 ja loojub 15.52. 1. jaanuariga võrreldes on päev 32 minutit pikem. Jaak, kurat, jalad põhjas.

Kommentaarid

  1. Kas keegi oli su äratusega nalja teinud või kujutasid helisemist esimesel korral lihtsalt ette?
    ;-)

    VastaKustuta
  2. Ehee väga hea. Nägid äratust elavalt unes.

    M.

    VastaKustuta
  3. Kujutasin ette, st nägin unes.

    VastaKustuta
  4. Eesti seriaaliklassikaga tuleb ikka kursis olla.

    VastaKustuta
  5. Nagu sa tead, ma vihkan äratuskellaga ärkamist. Aga kui siiski pean äratuskella helisema panema, siis tükin ma pidevalt öösel ärkama ja vahtima, mis see kell nüüd on ja ega ta mul siin mõnd "präänikut" kavatse üles ajada. Oh, see äratuskella teema ... õnneks on ta vähemalt mobiilis ja mitte nii vali.

    VastaKustuta
  6. Mu meelest on isegi mobiilis liiga vali, juba esimene piuks lõikab läbi kusagilt (võib-olla luust ja lihast?).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Eurovisiooniväljakutse : II osa

11 - An entry in a language you don't know, that you can sing along to  Itaalia esindaja 2016 Francesca Michielin "Nessun grado di separazione" . Kaasa laulda suudan muidugi ainult refräänist mõnda rida.  12 - Your favourite entry of all time Sellest, kuidas Go_A "Shum" on täiuslik eurolaul, räägin suht igal võimalusel. Aga kui puhtalt emotsioonide pealt läheneda, siis võidab muidugi Brainstormi "My star" . Millise teise Eestit mitte esindanud laulu sõnad oleks 26 aastat hiljem ikka veel peas. Ja selle intro kohta võiks sõnu öelda.  13 - Your least favourite entry of all time    Laul Eurovisioonilt, mida ei toimunud 2020. aasta Bulgaaria esindaja olnuks Victoria "Tears getting sober" Billieilishlik, melanhoolne, rahulik, lihtne kaasa laulda. Pealkiri on ka täitsa nutikas mõtlen praegu. Pisarad ei kuiva ega kao, vaid saavad kaineks. 14 - Your favourite Irish entry  Eks ikka 1994.aasta võidulugu  "Rock'n'roll kids" . Ka eesti...