Otse põhisisu juurde

Lugu väljamarsiharjutusest

Täna hommikul, kui kella kuulsin, oli siiski uni suht peal. Ei tahtnud kohe üles tõusta ja hoidsin silmi vägisi lahti, et magama tagasi ei kukuks. Mõne minuti pärast ajasin ennast siiski püsti ja vaarusin vannituppa. Pesin hambaid ja kammisin juukseid jms. Endale tundus, et jube kiiresti on kõik tehtud saanud ja võikski hakata välja minema. Vaatasin siis huvi pärast kella, et kui palju varem on tööle jõudmist oodata, ja mida ma näen? Kell on peaaegu tund aega vähem sellest, mis ta peaks olema ja äratuse kelluke ka alles kaunilt ekraanil rippumas. Egas midagi, läksin magama tagasi. Võib-olla tänu sellele "võidetud" uneajale polnudki silmad teist korda ärgates enam valusad.

Homme tõuseb päike kell 9.07 ja loojub 15.52. 1. jaanuariga võrreldes on päev 32 minutit pikem. Jaak, kurat, jalad põhjas.

Kommentaarid

  1. Kas keegi oli su äratusega nalja teinud või kujutasid helisemist esimesel korral lihtsalt ette?
    ;-)

    VastaKustuta
  2. Ehee väga hea. Nägid äratust elavalt unes.

    M.

    VastaKustuta
  3. Kujutasin ette, st nägin unes.

    VastaKustuta
  4. Eesti seriaaliklassikaga tuleb ikka kursis olla.

    VastaKustuta
  5. Nagu sa tead, ma vihkan äratuskellaga ärkamist. Aga kui siiski pean äratuskella helisema panema, siis tükin ma pidevalt öösel ärkama ja vahtima, mis see kell nüüd on ja ega ta mul siin mõnd "präänikut" kavatse üles ajada. Oh, see äratuskella teema ... õnneks on ta vähemalt mobiilis ja mitte nii vali.

    VastaKustuta
  6. Mu meelest on isegi mobiilis liiga vali, juba esimene piuks lõikab läbi kusagilt (võib-olla luust ja lihast?).

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...