Viimaste kuude (ja ka varasema aja) jooksul on korduvalt ette tulnud olukordi, kus kuulen kusagil mingit ägedat luulerida. Nagu tänapäeva inimene ikka, jooksen siis esimesel võimalusel Google'isse, et tolle rea järgi luuletus ja/või autor üles leida. Tihti ei õnnestu. Mistõttu olen otsustanud panustada internetis saadaval olevate luuleridade arvu (ja loodetavasti ka sisusse). Minu kusagil keskkoolis alustatud siniste kaantega kaust, mis praeguseks jätkub siniste kaantega kaustikus, on osaliselt juba olemas Truffe luulenurgas. Ja uusi luuletusi lisandub iga päev nagu seeni peale vihma. Nii kaua, kui viitsin neid sinna kirjutada.
Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...
Kommentaarid
Postita kommentaar