Viimaste kuude (ja ka varasema aja) jooksul on korduvalt ette tulnud olukordi, kus kuulen kusagil mingit ägedat luulerida. Nagu tänapäeva inimene ikka, jooksen siis esimesel võimalusel Google'isse, et tolle rea järgi luuletus ja/või autor üles leida. Tihti ei õnnestu. Mistõttu olen otsustanud panustada internetis saadaval olevate luuleridade arvu (ja loodetavasti ka sisusse). Minu kusagil keskkoolis alustatud siniste kaantega kaust, mis praeguseks jätkub siniste kaantega kaustikus, on osaliselt juba olemas Truffe luulenurgas. Ja uusi luuletusi lisandub iga päev nagu seeni peale vihma. Nii kaua, kui viitsin neid sinna kirjutada.
Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes. Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks. Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Kommentaarid
Postita kommentaar