...et ma kunagi ise ka aru ei saaks

Hommik, seekord tõepoolest, mitte lõunaaeg, mida hommikuks nimetatakse. Magatud pole palju, aga väsimust ka pole. Väsimust tuntakse vist siis, kui midagi ei tehta. Enneolematu hommik, ükskõik, millise kandi pealt vaadata. Koht on uus, olukord on uus, ka inimesed. Ainult pilved ja tuul oleksid nagu juba olnud, ometi võiksid just need ju enim kordumatusele pürgida.

Vaatan pilti. Kui lähedal on piisavalt lähedal, et ilma prillideta vaadata? Vaatan ilma prillideta. Mõni hommik on selline. Kuigi prillid teravdavad ilusaid detaile, näitavad nad ka kriipivaid vigu. (Mul ei ole roosasid prille, on ainult prillidetaolekuaeg.) Täna tahan täiuslikkust teeselda ja vaatan pilti, mis näeb välja nagu mõne impressionisti maal: võlu pole täpselt kujutatud üksikasjades vaid laialivalguvuses ja peaaegu olematutes piirjoontes. Pilt nagu unistus, onju.

Huvitav, kuidas mõte äkki ingliskeelseks läheb. Peaaegu nagu keeletund, küsimus ja vastus samade sõnadega. (nt Can I help me? - I can help me.) Vastus hakkab kummitama, siis peas vasardama. Milline sõna on olulisem, kas see, mis oma tähenduselt on udune ja mittemidagiütlev, või see, mille kujusse on nõelutud tingimus? See viimane. Olen üllatunud.

Taustalaul - nagu rusikas silmaaugus