Otse põhisisu juurde

Filminurk

Kui regulaarne filmivaataja ei ole, tuleb vahel neid lühikesse aega kokkusurutuna rohkem vaadata. Siin minu selle nädalavahetuse nimekiri.

1. "Away we go"- algul tundus, et kas ehk liiga punnitatakse laheolemise nimel, aga filmi edenedes läks üle, oldigi päriselt lahedad. Humoorikas ja nummi.

2. "The Young Victoria", mida ma tegelikult umbes aasta eest olin näinud, aga ei peljanud üle vaadata. Ilus film on ikka ilus film. Ei ole raske vaadata, ei ole masendavalt dramaatiline. Lisaks mulle meeldib, kui on pärisinimestest film. Kuninganna Victoria, kui mu loendamisoskused mind ei peta, on Elizabeth II-le vanavanavanaema.

3. "Never let me go". Tjah. Ega ei oska palju öelda. Ehk vaid seda, et suurem osa filmi ajast keris peas mingi wtfwtfwtf-mõte. Väga segadusseajav film, väga palju vastamata küsimusi ja masendav ka veel. Aga halb ei olnud, väga hea tegelikult. Ma kujutan ette, et kui moodsad õpetajad tahaksid õpilastele mingi eetikateemalise essee kirjutada anda, siis sellele filmile võiks toetuda. Üldiselt aga tahaks selle loo ära unustada, liiga häiriv on.

4. "Adam", mis eelmise aasta Tartuffil rahvarohkuse tõttu vaatamata jäi. Väga nups. Ei üllatanud millegagi, aga ei pidanudki, kui just sellist filmi vaadata tahtsingi. Ja lõpp oli hea. Kuigi avastasin ennast lõpuminutitel traditsioonilist õnnelikku lõppu soovimast, oli tegelik lõpp selle loo seisukohalt hoopis õnnelikum.

5. "King's speech". Ei oska täpselt osutada mis, aga midagi selle filmi juures oli nii äge. Tekitas ka küsimusi, aga mitte segavaid, vaid selliseid, mille peale tahakski hiljem edasi mõelda. Teema oli hea ja tegevusaeg oli hea ja nagu ennegi öeldud, siis mulle meeldib, kui pärisinimesed on tegelasteks, tekkis huvi kohe selle George VI vastu (iseasi, kas olen piisavalt ajaloofänn, et seda kuhugi edasi viia). Helena Bonham-Carter sobis oma rolli väga hästi.

6. "Easy virtue". Inglise(?) huumor, kerge vaadata. Sellised asjad olid vanasti laupäeviti ETV-s. Tore ja väga laheda lõpuga. Colin Firth mängis kõige mõnusamat tegelast. Nagu eelmiseski filmis.

Kas mitte veel üks oluline "filmiuudis" ei jäänud mainimata? Edward ja Bella said parima suudluse auhinna ju MTV Movie Awardsil, mispeale Edward hoopis publiku hulgas istuvat Jacobit suudles. Hea valik, Edward, neist kahest vähemalt parim. Ja kui seda mõtet edasi arendada, siis miks mitte näiteks "Twilight saga part 5: The untold story of Edward and Jacob aka What really happened in the tent that night? Selles suunas töötava fantaasiaga inimesed on kahtlemata juba midagi välja mõelnud. Ühesõnaga loo iva on selles, et Videviku saaga pakub nii tulihingelistele fännidele kui niisama irvhammastele alati kõneainet.

Kommentaarid

  1. Kuigi sa Never Let me go'st enam kunagi midagi kuulda ei taha, soovitan soojalt siiski raamat läbi lugeda. Film pidi sellega võrreldes päris hale olema. Paljud inimesed ei saanud filmis üldse aru, mis institutsiooniga tegemist on. Aga raamat oli väga hea, tegevus rullus rahulikult, kõik seletati ümbernurga ära ja wtf-tunne läks kiiresti üle (või siis et mul ei tekkinudki...)

    VastaKustuta
  2. Hmnjah, väga päris täpselt ei saanud tõesti aru, kuna mingeid asju otsesõnu ei öeldud ka. A noh, raamat muidugist ongi enamasti parem just sellepärast :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...