Otse põhisisu juurde

Filminurk

Kui regulaarne filmivaataja ei ole, tuleb vahel neid lühikesse aega kokkusurutuna rohkem vaadata. Siin minu selle nädalavahetuse nimekiri.

1. "Away we go"- algul tundus, et kas ehk liiga punnitatakse laheolemise nimel, aga filmi edenedes läks üle, oldigi päriselt lahedad. Humoorikas ja nummi.

2. "The Young Victoria", mida ma tegelikult umbes aasta eest olin näinud, aga ei peljanud üle vaadata. Ilus film on ikka ilus film. Ei ole raske vaadata, ei ole masendavalt dramaatiline. Lisaks mulle meeldib, kui on pärisinimestest film. Kuninganna Victoria, kui mu loendamisoskused mind ei peta, on Elizabeth II-le vanavanavanaema.

3. "Never let me go". Tjah. Ega ei oska palju öelda. Ehk vaid seda, et suurem osa filmi ajast keris peas mingi wtfwtfwtf-mõte. Väga segadusseajav film, väga palju vastamata küsimusi ja masendav ka veel. Aga halb ei olnud, väga hea tegelikult. Ma kujutan ette, et kui moodsad õpetajad tahaksid õpilastele mingi eetikateemalise essee kirjutada anda, siis sellele filmile võiks toetuda. Üldiselt aga tahaks selle loo ära unustada, liiga häiriv on.

4. "Adam", mis eelmise aasta Tartuffil rahvarohkuse tõttu vaatamata jäi. Väga nups. Ei üllatanud millegagi, aga ei pidanudki, kui just sellist filmi vaadata tahtsingi. Ja lõpp oli hea. Kuigi avastasin ennast lõpuminutitel traditsioonilist õnnelikku lõppu soovimast, oli tegelik lõpp selle loo seisukohalt hoopis õnnelikum.

5. "King's speech". Ei oska täpselt osutada mis, aga midagi selle filmi juures oli nii äge. Tekitas ka küsimusi, aga mitte segavaid, vaid selliseid, mille peale tahakski hiljem edasi mõelda. Teema oli hea ja tegevusaeg oli hea ja nagu ennegi öeldud, siis mulle meeldib, kui pärisinimesed on tegelasteks, tekkis huvi kohe selle George VI vastu (iseasi, kas olen piisavalt ajaloofänn, et seda kuhugi edasi viia). Helena Bonham-Carter sobis oma rolli väga hästi.

6. "Easy virtue". Inglise(?) huumor, kerge vaadata. Sellised asjad olid vanasti laupäeviti ETV-s. Tore ja väga laheda lõpuga. Colin Firth mängis kõige mõnusamat tegelast. Nagu eelmiseski filmis.

Kas mitte veel üks oluline "filmiuudis" ei jäänud mainimata? Edward ja Bella said parima suudluse auhinna ju MTV Movie Awardsil, mispeale Edward hoopis publiku hulgas istuvat Jacobit suudles. Hea valik, Edward, neist kahest vähemalt parim. Ja kui seda mõtet edasi arendada, siis miks mitte näiteks "Twilight saga part 5: The untold story of Edward and Jacob aka What really happened in the tent that night? Selles suunas töötava fantaasiaga inimesed on kahtlemata juba midagi välja mõelnud. Ühesõnaga loo iva on selles, et Videviku saaga pakub nii tulihingelistele fännidele kui niisama irvhammastele alati kõneainet.

Kommentaarid

  1. Kuigi sa Never Let me go'st enam kunagi midagi kuulda ei taha, soovitan soojalt siiski raamat läbi lugeda. Film pidi sellega võrreldes päris hale olema. Paljud inimesed ei saanud filmis üldse aru, mis institutsiooniga tegemist on. Aga raamat oli väga hea, tegevus rullus rahulikult, kõik seletati ümbernurga ära ja wtf-tunne läks kiiresti üle (või siis et mul ei tekkinudki...)

    VastaKustuta
  2. Hmnjah, väga päris täpselt ei saanud tõesti aru, kuna mingeid asju otsesõnu ei öeldud ka. A noh, raamat muidugist ongi enamasti parem just sellepärast :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Kuningannad 1925 - #4 Norra Maud

Norra kuninganna Maud (1869-1938) Maud Charlotte Mary Victoria sündis 1869.aastal, isaks tollane Walesi prints (ja hilisem Ühendkuningriigi kuningas) Edward VII ning emaks Taani printsess Alexandra. Seega olid tema vanavanemad (sh kuninganna Victoria) kõik monarhid.  Maud oli kõige noorem laps, tal oli kaks venda ja kaks õde. Üks vend oli tulevane kuningas George V. Lapsepõlves kutsuti Maudi Harryks. Ta oli väga elav laps, tema kasvatamist võtsid vanemad pigem vabamalt kui rangemalt. Vanaema Victoriale see väga ei meeldinud, aga no mis teha. Maud käis tihtipeale emaga tolle kodumaal Taanis kaasas, samuti Norras ja Vahemere kruiisidel. 1896. aastal abiellus Maud Taani kuninga Frederik VIII pojaga, st oma ema vennapojaga. Tolle nimi oli Carl. Kuni 1905. aastani elati peamiselt Taanis, aga Maudi isa Edward kinkis neile ka Inglismaal maja, et paari Inglismaa visiidid tihedad oleksid. Seal majas sündis 1903. aastal paari ainus laps Alexander. Pulmapilt (peale vajut...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...