Otse põhisisu juurde

Filminurk

Kui regulaarne filmivaataja ei ole, tuleb vahel neid lühikesse aega kokkusurutuna rohkem vaadata. Siin minu selle nädalavahetuse nimekiri.

1. "Away we go"- algul tundus, et kas ehk liiga punnitatakse laheolemise nimel, aga filmi edenedes läks üle, oldigi päriselt lahedad. Humoorikas ja nummi.

2. "The Young Victoria", mida ma tegelikult umbes aasta eest olin näinud, aga ei peljanud üle vaadata. Ilus film on ikka ilus film. Ei ole raske vaadata, ei ole masendavalt dramaatiline. Lisaks mulle meeldib, kui on pärisinimestest film. Kuninganna Victoria, kui mu loendamisoskused mind ei peta, on Elizabeth II-le vanavanavanaema.

3. "Never let me go". Tjah. Ega ei oska palju öelda. Ehk vaid seda, et suurem osa filmi ajast keris peas mingi wtfwtfwtf-mõte. Väga segadusseajav film, väga palju vastamata küsimusi ja masendav ka veel. Aga halb ei olnud, väga hea tegelikult. Ma kujutan ette, et kui moodsad õpetajad tahaksid õpilastele mingi eetikateemalise essee kirjutada anda, siis sellele filmile võiks toetuda. Üldiselt aga tahaks selle loo ära unustada, liiga häiriv on.

4. "Adam", mis eelmise aasta Tartuffil rahvarohkuse tõttu vaatamata jäi. Väga nups. Ei üllatanud millegagi, aga ei pidanudki, kui just sellist filmi vaadata tahtsingi. Ja lõpp oli hea. Kuigi avastasin ennast lõpuminutitel traditsioonilist õnnelikku lõppu soovimast, oli tegelik lõpp selle loo seisukohalt hoopis õnnelikum.

5. "King's speech". Ei oska täpselt osutada mis, aga midagi selle filmi juures oli nii äge. Tekitas ka küsimusi, aga mitte segavaid, vaid selliseid, mille peale tahakski hiljem edasi mõelda. Teema oli hea ja tegevusaeg oli hea ja nagu ennegi öeldud, siis mulle meeldib, kui pärisinimesed on tegelasteks, tekkis huvi kohe selle George VI vastu (iseasi, kas olen piisavalt ajaloofänn, et seda kuhugi edasi viia). Helena Bonham-Carter sobis oma rolli väga hästi.

6. "Easy virtue". Inglise(?) huumor, kerge vaadata. Sellised asjad olid vanasti laupäeviti ETV-s. Tore ja väga laheda lõpuga. Colin Firth mängis kõige mõnusamat tegelast. Nagu eelmiseski filmis.

Kas mitte veel üks oluline "filmiuudis" ei jäänud mainimata? Edward ja Bella said parima suudluse auhinna ju MTV Movie Awardsil, mispeale Edward hoopis publiku hulgas istuvat Jacobit suudles. Hea valik, Edward, neist kahest vähemalt parim. Ja kui seda mõtet edasi arendada, siis miks mitte näiteks "Twilight saga part 5: The untold story of Edward and Jacob aka What really happened in the tent that night? Selles suunas töötava fantaasiaga inimesed on kahtlemata juba midagi välja mõelnud. Ühesõnaga loo iva on selles, et Videviku saaga pakub nii tulihingelistele fännidele kui niisama irvhammastele alati kõneainet.

Kommentaarid

  1. Kuigi sa Never Let me go'st enam kunagi midagi kuulda ei taha, soovitan soojalt siiski raamat läbi lugeda. Film pidi sellega võrreldes päris hale olema. Paljud inimesed ei saanud filmis üldse aru, mis institutsiooniga tegemist on. Aga raamat oli väga hea, tegevus rullus rahulikult, kõik seletati ümbernurga ära ja wtf-tunne läks kiiresti üle (või siis et mul ei tekkinudki...)

    VastaKustuta
  2. Hmnjah, väga päris täpselt ei saanud tõesti aru, kuna mingeid asju otsesõnu ei öeldud ka. A noh, raamat muidugist ongi enamasti parem just sellepärast :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...