Tänase päeva jooksul jõudis mul umbes 10 erinevat eurolugu kummitada. Ütleks et külalised Gruusiast, aga Gruusia laul pole isegi meeles enam.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Normal, mul ei olnud isegi mitte soovi saada populaarseks.
VastaKustutaTäiesti tühi töö ma ütlen.
M.
Aga võib-olla siis maailma muuta tahtsid?
VastaKustutaI’m going out in the world to save our planet.. või I can't change the world alone...
Ja armastus Valgevene vastu võib ka iga hetk peale tulla :P
Armastus Valgevene vastu tuleb ikka aeg-ajalt peale või meelde. ehee.
VastaKustutaNii nagu on Tiibeti vabaduse eest seisjad jne...I love Belarus!
M.