Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja: teine vagun

suurim prohmakas - ei kommenteeri ka enam
suurim kordaminek - ega mööda külgi jookse midagi maha, saati siis veel sihilik õppimine
parim eesti tutvus – ei tea kas saab tutvuseks nimetada, kui ma isegi tema nime ei tea
parim muu tutvus – taaskord mõned vahvad fiktsionaalsed karakterid
halvim eesti tutvus – igasugused suvakad, kes ligi ronivad (päriselt või võrkupidi)
halvim muu tutvus – Facebookibrasiillasi ei teagi nagu
lemmik telefonikõne – lootustandvaid kandidaate oli
aasta lause – "Mediocre people do exceptional things all the time." Kah lootusrikas, ütleksin.
aasta kõige lollim küsimus – "Kes see Monika on?"
minu kõige lollim sõnaaps – kvaliteetlollust justkui polegi, küll aga on kvantiteeti liiga ohtralt
lemmikvoodikaaslane – võib-olla padi, lehest just lugesin, et inimesed, kes üksi magavad, võiksid voodis hoida lisapatja, siis on rõõmsam vms :D
lemmikfilm - "An Education"
lemmikraamat - Anne B. Ragde "Berliini paplid" (kui dramaatilisust ei karda, siis soovitan)
suurim ettevõtmine – ühel päeval keerasin voodi lõpuks ometi õigetpidi
lemmiktelesari – "True blood", "Glee", "Klassi" jätk
suurim rõõm – valged ööd
suurimad pisarad – teave läbimõõdust endiselt puudub, mulle see ruumiliste objektidega osa matemaatikas üdiselt ei istunud, rohkem nagu algebrasõbralik alati olnud
suurim üllataja – väga suurt üllatajat juskui ei teagi
kõige khuulim koht – nood kiigud laululava taga
kõige khuulim hommik – selline, kus lambist vara üles ärkasin, aga tunne ikka reibas oli
kõige halvem hommik – see, mis ennast liiga kaua oodata lasi
kõige khuulim kink – mõningad raamatud
parim kohvikaaslane – pülgalt tulev muusika
kõige kallimad – hm, kas see küsimus on siin selle ideega, et need inimesed peaksid aastati muutuma?
kõige khuulim kooliaine – hirv. Ega väga variante pole. Pedagoogiline praktika.
suurim shokk – parem ei tuleta meelde
parim laul – OK Go "Oh lately it's so quiet"
kõige parem koht – see, kuhu ma tahaks minna
parasiitsõna - kirjutaks küll siia, aga ei saa, sest ametlikult ma ei ropenda.
leid – Benelux on nagu BElgium, NEtherlands, LUXemburg. Lisaks ka see, et Liisi Koiksoni eesnimi on LIISI. Või siis see, et kui YT-s seal paremal pool ribal video peale tekkivale plussmärgile vajutada, lisab see video vaatamisjärjekorda- tõesti noh, mõni päev tagasi sain teada.
drama queen - sel aastal võin mitmetega jagada, kes aga soovivad
parim kuu - veebruar, aprill
läbikukkunud idee – ei hakka
parim sms – Merilin saatis mõningaid päris häid tsitaate seebikast, näiteks "Kuidas sa julged minusse puutuda, sa vana kuuseriisikas!"
räigeim stoori – vampiirid
aasta jook - kohv, kofeiinivaba tee
aasta avastus – tennis polegi igav mäng + vt leid
kõige mõttetum tegu - vaidlemine nendega, kellega ei saa vaielda

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...