Otse põhisisu juurde

Biograafilise kaldega ajalootund

Ilmselgelt olen ma selle värgi jaoks liiga noor, aga ikka tahtsin teha.

Kus olid sina kui...

1. ... esimene inimene astus Kuule 21.7.1969?

Emagi oli alles teismeline.

2. ... John Lennon mõrvati 8.12.1980?
Endiselt...ma polnud veel eluski, kui John juba surnud oli.

3. ... Tšernobõli elektrijaamas plahvatas üks tuumareaktoritest 26.4.1986?
Minu sünnini oli jäänud veel veidi rohkem kui 3 kuud, seega päris kala enam polnud.

4. ... toimus Balti kett 23.8.1989?
Midagi võiks ju mäletada...1991. aasta sündmused on natuke paremini juba meeles.

5. ... Estonia uppus 28.9.1994?
Oh, seda ma mäletan. 3.klassi algus. Hommikul kodus raadiost kuulati ja siis ma kuidagi ei saanud aru, misasi see selline oli, et seda nii suureks asjaks peeti ja tõsiselt võeti. Vist ei jõudnud minuni, et see polnud lihtsalt laev, vaid REISIlaev, inimestega. Aga siis koolis klassis oli meil mingi telekas, kust päeva jooksul ka uudiseid pidevalt vaatasime. Siis vist hakkasin aru saama, et on jah tõsine asi. Meeles on ka mitmed lood stiilis "pidin tööle minema, aga unustasin just sel päeval võtmed koju, läksin neile järgi ja ei jõudnudki laevale".

6. ... printsess Diana suri 31.8.1997?
See oli ka kummaline lugu. Ise nagu ei kuulnudki kusagilt infokanalist, aga olime vanaema juures ja siis tema ütles. Ja kuivõrd kohe hakkas kool (6.klass siis ilmselt, jees?), siis seal oli ka arutamist. Koolist koju tulles rääkisime ma mäletan, et kas kõik ikka on kuulnud jms.

7. ... saabus aasta 2000?
Kodus olin ja mõtlesin et buuhuu, täpselt samasugune ilutulestik kui kõigil teistel aastatel. Üsna emotsioonitu.

8. ... toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001?
Haa, jaa. See oli 10.klassi algus. Kell oli kusagil 15.15, mina vaatasin kodus saadet nimega Filter (ja tegin ilmselt koduseid ülesandeid). Seal siis tuli ühel hetkel üks neist saatejuhtidest (Sten Kramer?) rääkima, et USAs on selline asi. Lülitasin mina siis kiiresti CNN-i peale ja sain ka peaaegu otseülekannet. Veidi hiljem läksime Mariga raamatukokku ja terve õhtu tulid telekast ainult uudistesaated.

9. ... Michael Jackson suri 25.6.2009?
Oli täiesti tavaline internetiklõpsimise õhtu/öö. IMDB-sse läksin mingi hetk ja seal oli kõigepealt uudis, et Jackson haiglasse viidud vms. Järgmisena tuli pealkiri stiilis "Jacko dead?" ja siis juba ilma küsimärgita. Ja järgmisel päeval, muidugi, polnud muusikakanaleid mõtet vaadata.

10. ... milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Näiteks see, kuidas Venemaal mingil laste hokimängul kakluseks läks. Aga mida mina eile tegin..kommenteerisin ETV spordiülekannete kommenteerimist nt.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...