Eilne päev, niisiis, mis veidi üle tunni aja tagasi meie hulgast lahkus, meeldis mulle väga. Kohe ütlen miks. Sest kusagil kella 9-10 ajal õhtul läksin ma vetsu. Võtsin siis oma tavalise positsiooni sisse, toetasin küünarnukid põlvedele ja pea kätele kui äkki...mida ma näen? Ümmarguselt ukselingilt (mida ma tegelikult armastan uksenupuks kutsuda) vaatab vastu minu enda peegeldus! Nagu sääraste kujutiste puhul ikka, oli pea ülepaisutatult suur ja nägu sihuke goofy, aga samas nägin oma varbaid ka. Viimaseid hakkasin ka kohe lõbusalt liigutama. Lõbusalt sellepärast, et mul oli väga hea meel. Ühest küljest muidugi sellepärast, et WC-külastamise põhjusest oli kenasti tagajärg saanud, teisalt aga ka sellepärast, et uksenupupeegelduse avastanud olin. Sest kui üle aasta juba samas kohas elada(minu Tartu rekord muuseas), siis naljalt ikka iga päev enam ei leia, et näe, selle koha peal on seinal mingi tume täpp, juba tead varasemast, et on täpp. Nii ta läheb.
Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Kommentaarid
Postita kommentaar