Eilne päev, niisiis, mis veidi üle tunni aja tagasi meie hulgast lahkus, meeldis mulle väga. Kohe ütlen miks. Sest kusagil kella 9-10 ajal õhtul läksin ma vetsu. Võtsin siis oma tavalise positsiooni sisse, toetasin küünarnukid põlvedele ja pea kätele kui äkki...mida ma näen? Ümmarguselt ukselingilt (mida ma tegelikult armastan uksenupuks kutsuda) vaatab vastu minu enda peegeldus! Nagu sääraste kujutiste puhul ikka, oli pea ülepaisutatult suur ja nägu sihuke goofy, aga samas nägin oma varbaid ka. Viimaseid hakkasin ka kohe lõbusalt liigutama. Lõbusalt sellepärast, et mul oli väga hea meel. Ühest küljest muidugi sellepärast, et WC-külastamise põhjusest oli kenasti tagajärg saanud, teisalt aga ka sellepärast, et uksenupupeegelduse avastanud olin. Sest kui üle aasta juba samas kohas elada(minu Tartu rekord muuseas), siis naljalt ikka iga päev enam ei leia, et näe, selle koha peal on seinal mingi tume täpp, juba tead varasemast, et on täpp. Nii ta läheb.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar