Otse põhisisu juurde

Viul

Veel üks täna teadvustatud tähelepanek. Palju viiuleid koos on ilus, üks viiul üksinda kõlab kuidagi õnnetult ja mitte nii keelpillikunnilt kui peaks.
Viul oli vist "Koll Kalli" nimelises näidendis? "Cippollino seiklustes" ju kõrvits ei nimetanud oma viiulit viuliks? Igal juhul mingi kurb teema oli tal selle viiuliga, mina kunagi ei tahtnud vaadata, kui kõrvits vangis istus, sest nii hale hakkas. Jajah, "Koll Kallis" vist kellelgi oli viiul ja siis keegi lõhkus selle viiuli ära ja siis viiuliomanik ütles kurvalt: "Minu viul.." Kah kurb lugu. Tõesti on, noh. Praegast kuulasin just mitut asja, kus viiulid ilusti mängivad koos ja siis nüüd mõtlen, et keegi lõhkus ära. See on peaaegu sama kurb kui see, kui õhupall katki läheb. Nii et jah, ärge kinkige õhupalle mulle, sellist kurbust ma natuke kardan, kui nad katki peaks minema. Freudi järgi on sellel kindlasti mingi vaimustav põhjendus.


Loe siit ka.

Kommentaarid