Otse põhisisu juurde

Ei õhuta vaenu. Ehk hoopis äratundmist ja võrdsusesuunalist mõtlemist.

HU? - Depressiivsed Eesti väikelinnad

Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus keldripoodides on jube kõrged hinnad,
kus ringi jalutavad noored kaunid emad
ja nende emad, kes pole enam kenad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
kus õhtul pole mitte kuhugile minna,
kus eluunistus on kasutatud bemar
või eramaja ning suursuursuursuur peenar.
Seal mehed alalõpmata on täis,
seal Smilers ikka suvetuuril käib,
seal jaanitulel alati saab keegi lõuga,
seal raha teenitakse toore jõuga.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas,
seal alevid ja asulad ja külad.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
meil väga tihti pole põhjust sinna minna,
kus igal pool ei voha hullult kaubandus,
kus mõned endiselt ei lukustagi ust.
Depressiivsed Eesti väikelinnad,
sind justkui ajaks naerma kuuldes mõnda nime neist,
sa justkui häbeneks kui keegi küsib mõnda neist.
Sul on üks saladus:
sa oled ühest neist.
Seal kõiki tunned hästi nimepidi,
on Kask ja Tamm ja Kuusk ja Lepp ja Saarepuu.
Seal lemmikspordiala meeleheide.
Sa olid oma klassi parim.
Sa olid oma aja parim.
Seal depressiivses Eesti väikelinnas.
Sa olid oma maja parim.
Sa olid oma linna parim.
Sa olid oma klassi parim.

Aapo Ilves - Väikeste linnade mehed

Väikeste linnade mehed on lollakad,
lakuvad viina, ei kasvata kanepit.
Joove kui peas on, siis mõni neist naljatab:
"Oh, oleks koolis käind, õppinud ametit!"
väikeste linnade mehed on...
Väikeste linnade naised on lollakad,
vahivad seepi, neil nutt tuleb peale.
Peksavad keelt makaronidest kollakat:
"Oh poleks läinud ma sellele seale!"
Väikeste linnade naised on...
väikeste linnade lapsed on lollakad,
kool vahetundidel täis nende kära:
"Siin on nii vahva, saab joosta ja hullata,
kui kasvan suureks, ei lähe siit ära."
Väikeste linnade lapsed on...
Naised on...
Mehed on...
Aga pealinna koolides lapsed on toredad,
naerul neil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole
ja iga teine neist süstib end kasti.
Pealinna pubides tibid on toredad,
naerul neil suud ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole ja
allagi toppida muud pole paslik.
Pealinna tänavail poisid on toredad,
naerulneil suu ja ei olegi vastik,
et peale papi neil peas muud ei ole,
et suurem osa neist on pederastid.


Kommentaarid

  1. ühes väikses eesti linnas, kus minul on olnud hea... šallallaa:) etc...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...