Otse põhisisu juurde

Vanast aastast, kui lubate

Järjekordne blogirööv toime pandud, on võimalus teha minu kahte lemmikut: nimekirju ja statistikat. Nõnda siis aastast 2007.


suurim prohmakas - kool
suurim kordaminek - orienteerumine mitmesugune
parim eesti tutvus – mitu, ja oleneb, keda tuttavaks nimetada
parim muu tutvus – üks šoti poissmees meenub
halvim eesti tutvus – halba pole, pigem imelik – need, kes mind valesti mõistavad
halvim muu tutvus – orksibrasiillased, kui neid tutvusteks nimetada
lemmik telefonikõne – ehk mõni selline, kus esimest korda kellegi häält kuulsin
aasta lause – “Sitt lugu, siilike”
aasta lollim küsimus – “Kas riided anname siia või sinna garderoobi?”
minu kõige lollim sõnaaps – ikka see, mis puutub sõna “Virumaa” kirjutamisse arvutiklaviatuuril, “bussireisid” ka
lemmikvoodikaaslane – Laura (sest temaga saab ka kitsas voodis magada, kuna tal on omadus vähe ruumi võtta)
lemmikfilm - “Sügisball”
lemmikraamat - Krossi "Mesmeri ring"?
suurim ettevõtmine – mnjah, mis nüüd mina…tööleminek siis
lemmiktelesari – “Seks ja linn”
suurim rõõm – salajane ja sallisisene
suurimad pisarad – pole läbimõõtu arvutanud, raske öelda tegelt ka
suurim üllataja – need, keda varem ei tundnud või nii hästi ei tundnud
kõige khuulim koht – need, kus varem polnud käinud (mitmesuguseid kööke tõstaks esile)
kõige khuulim hommik – õhtune
kõige halvem hommik – see, mis oli viimane
kõige khuulim kink – lambikink
parim kohvikaaslane – kes iganes tööl juhtub olema
kõige kallimad – siin ma pean ütlema, et tervitan seda ja seda? Tervitan seda ja seda.
kõige khuulim kooliaine – Vene impeeriumi ajalugu
suurim shokk – limukad igasugused
parim laul – ärge tehke seda paluuuun!!! Midagi Öblikult. “Armastus päästab maailma”
kõige parem koht – suvel hästi soojaga botaanikaaias
parasiitsõna - nunuh
leid – Tallinn
drama queen - jaah, ei olegi mina
parim kuu - juuli-august
läbikukkunud idee – võiks ülikooli lõpetada
parim sms – lühike ja selge, meeldiva sõnumiga
räigeim stoori – limukad igasugused
aasta jook - jäätee
aasta avastus – isegi kui aega läheb natuke kauem, kui sa tahaks, siis lõpuks aeg ikkagi aitab

kõige mõttetum tegu - pidev passimine

Kommentaarid

  1. see oli mõnus lugemine jälle. :)
    leidis tallinna, heheh! :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...