Otse põhisisu juurde

Novembris loetud

Debbie Tung "Book love"
Ausalt öelda ei tule enam väga meelde, aga koomiksid olid. Sellest, kuidas autorile väga raamatud meeldivad. 


Tammara Webber "Sweet"
Romantikaromaan, mis ühest küljest sisaldas selle žanri kehvemat poolt (paiguti ebarealistlikud sõnadeta mõistmise sidemed inimeste vahel), teisalt aga polnud kirjaliku teksti kohta kõige algelisem. Kaanepilt muidugi on uhke.


L. M. Montgomery "Anne of Avonlea"
"Roheliste viilkatuste Anne" jätkub päris mitmes raamatus. See oli 2. osa. Natuke naiivne, aga mitte halvas mõttes. Vanamoodne, aga ka mitte halvas mõttes.


Sam Maggs jt "Fangirl, vol.2 : The Manga"
"Fangirl" on Rainbow Rowelli noortekas, mis selles väljaandes mangaks tehtud. Kokku tuleb 4 osa. Tore oli lugeda, aga mangade stiil pole esteetilises plaanis päris minu teetass. 


Kristiina Ehin "Janu on kõikidel kaks"
Ka järg. Eelmine luulekogu oli "Janu on kõikidel üks". Sisu on ajaliselt väga laiapiiriline - esineb mütoloogiategelasi, mainitakse autori esivanemaid, samas on tugevalt esil ka koroona- ja sõjateema. Visuaalselt ka kunstiteos. 


Andra Teede "Emadepäev"
Luulekogu, olustikukirjeldus Eestist aastal 2022. Kuigi luuletuste peategelane (vähemalt kaudselt) on autori laps ja palju mõtteid on lapsevanema vaatevinklist, on osa sisust ilmselt igale siinsele inimestele oma mõtete näol tuttav. Seega palju sellist, millega olen nõus. Peale lugemist ei olnud parem olla. (Aga jällegi, see pole autori süü, lihtsalt teemad on sellised.)


Debbie Tung "Everything is OK"
Koomiks sellest, kuidas autoril oli/on depressioon. Kuidas toime tulla jms.


Anu Aun "Eia seiklus Tondikakul"
Üsna filmistsenaariumi järgi raamatuks kirjutatud. Suur osa dialoogi on sama mis filmis ja ka illustratsioonide puhul tundub, et film on autorit mõjutanud (näiteks Ott on pildil ikka päris Jaan Rekkori moodi, riided sealhulgas). Aga armas on, raamat kaunis vaadata ka. 

Mitte just kõige suurema sõnade arvuga lugemiskuu. 

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »