Otse põhisisu juurde

Novembris loetud

Debbie Tung "Book love"
Ausalt öelda ei tule enam väga meelde, aga koomiksid olid. Sellest, kuidas autorile väga raamatud meeldivad. 


Tammara Webber "Sweet"
Romantikaromaan, mis ühest küljest sisaldas selle žanri kehvemat poolt (paiguti ebarealistlikud sõnadeta mõistmise sidemed inimeste vahel), teisalt aga polnud kirjaliku teksti kohta kõige algelisem. Kaanepilt muidugi on uhke.


L. M. Montgomery "Anne of Avonlea"
"Roheliste viilkatuste Anne" jätkub päris mitmes raamatus. See oli 2. osa. Natuke naiivne, aga mitte halvas mõttes. Vanamoodne, aga ka mitte halvas mõttes.


Sam Maggs jt "Fangirl, vol.2 : The Manga"
"Fangirl" on Rainbow Rowelli noortekas, mis selles väljaandes mangaks tehtud. Kokku tuleb 4 osa. Tore oli lugeda, aga mangade stiil pole esteetilises plaanis päris minu teetass. 


Kristiina Ehin "Janu on kõikidel kaks"
Ka järg. Eelmine luulekogu oli "Janu on kõikidel üks". Sisu on ajaliselt väga laiapiiriline - esineb mütoloogiategelasi, mainitakse autori esivanemaid, samas on tugevalt esil ka koroona- ja sõjateema. Visuaalselt ka kunstiteos. 


Andra Teede "Emadepäev"
Luulekogu, olustikukirjeldus Eestist aastal 2022. Kuigi luuletuste peategelane (vähemalt kaudselt) on autori laps ja palju mõtteid on lapsevanema vaatevinklist, on osa sisust ilmselt igale siinsele inimestele oma mõtete näol tuttav. Seega palju sellist, millega olen nõus. Peale lugemist ei olnud parem olla. (Aga jällegi, see pole autori süü, lihtsalt teemad on sellised.)


Debbie Tung "Everything is OK"
Koomiks sellest, kuidas autoril oli/on depressioon. Kuidas toime tulla jms.


Anu Aun "Eia seiklus Tondikakul"
Üsna filmistsenaariumi järgi raamatuks kirjutatud. Suur osa dialoogi on sama mis filmis ja ka illustratsioonide puhul tundub, et film on autorit mõjutanud (näiteks Ott on pildil ikka päris Jaan Rekkori moodi, riided sealhulgas). Aga armas on, raamat kaunis vaadata ka. 

Mitte just kõige suurema sõnade arvuga lugemiskuu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...