Otse põhisisu juurde

Novembris loetud

Debbie Tung "Book love"
Ausalt öelda ei tule enam väga meelde, aga koomiksid olid. Sellest, kuidas autorile väga raamatud meeldivad. 


Tammara Webber "Sweet"
Romantikaromaan, mis ühest küljest sisaldas selle žanri kehvemat poolt (paiguti ebarealistlikud sõnadeta mõistmise sidemed inimeste vahel), teisalt aga polnud kirjaliku teksti kohta kõige algelisem. Kaanepilt muidugi on uhke.


L. M. Montgomery "Anne of Avonlea"
"Roheliste viilkatuste Anne" jätkub päris mitmes raamatus. See oli 2. osa. Natuke naiivne, aga mitte halvas mõttes. Vanamoodne, aga ka mitte halvas mõttes.


Sam Maggs jt "Fangirl, vol.2 : The Manga"
"Fangirl" on Rainbow Rowelli noortekas, mis selles väljaandes mangaks tehtud. Kokku tuleb 4 osa. Tore oli lugeda, aga mangade stiil pole esteetilises plaanis päris minu teetass. 


Kristiina Ehin "Janu on kõikidel kaks"
Ka järg. Eelmine luulekogu oli "Janu on kõikidel üks". Sisu on ajaliselt väga laiapiiriline - esineb mütoloogiategelasi, mainitakse autori esivanemaid, samas on tugevalt esil ka koroona- ja sõjateema. Visuaalselt ka kunstiteos. 


Andra Teede "Emadepäev"
Luulekogu, olustikukirjeldus Eestist aastal 2022. Kuigi luuletuste peategelane (vähemalt kaudselt) on autori laps ja palju mõtteid on lapsevanema vaatevinklist, on osa sisust ilmselt igale siinsele inimestele oma mõtete näol tuttav. Seega palju sellist, millega olen nõus. Peale lugemist ei olnud parem olla. (Aga jällegi, see pole autori süü, lihtsalt teemad on sellised.)


Debbie Tung "Everything is OK"
Koomiks sellest, kuidas autoril oli/on depressioon. Kuidas toime tulla jms.


Anu Aun "Eia seiklus Tondikakul"
Üsna filmistsenaariumi järgi raamatuks kirjutatud. Suur osa dialoogi on sama mis filmis ja ka illustratsioonide puhul tundub, et film on autorit mõjutanud (näiteks Ott on pildil ikka päris Jaan Rekkori moodi, riided sealhulgas). Aga armas on, raamat kaunis vaadata ka. 

Mitte just kõige suurema sõnade arvuga lugemiskuu. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...