Otse põhisisu juurde

Filmid ja seriaalid 2022

Tegelikult ei viitsinud eriti palju vaadata. Mõned ikka on.

Filmid

Ei mäleta

The queen's corgi
Multikas oli ja ilmselgelt kuninganna koerast või koertest, aga mis seal juhtus, kes teab. Tore kindlasti.


Ähmaselt meenub

Scott Pilgrim vs the world
Mingi väga lamp teema. Vist natuke tänapäeva kultusfilm? Vist koomiksi põhjal, mistõttu oli paljude lambikate efektidega. 

Michael Cera mängib Scott Pilgrimit

Silver skates
Väga 2022. aasta alguses nähtud romantikalugu. Äkki 20. sajandi alguse Peterburis? Õnnelik lõpp oli, mingi õnnetu saatusega paarike sai kokku.

Meenub, aga ei meeldinud

Downton Abbey : a new era
Midagi väga põhilist oli puudu. Oli tehtud film, et teha filmi. Visuaalselt muidugi kena jätkuvalt, aga sisu kuidagi meh.

Taking a shot at love
Kas tänapäeval nimetatakse ka neid filme veel Hallmarki filmideks? Need, kus kõik on nii klanitud, et näib täitsa võlts välja. Vigastatud hokimängija ja teda taastumisel aitav endine baleriin tegutsesid siin.

Väga helge kõik, kas pole.


Normaalne

Last Christmas
Inspireeritud samanimelise laulu sõnadest, kohe otseselt. Emilia Clarke mängib tegelast, kes töötab jõulupoes päkapikuna, Emma Thompson tema horvaadist (vist?) ema. Küsimused, muidugi, on suured, nagu ikka jõulufilmides. Aga peaasi on see, et palju George Michaeli laule kõlab.

Get Santa
Väike poiss ja tema äsja vanglast vabanenud isa aitavad jõuluvana, kelle saan läks katki. 

Munich : the edge of war
Müncheni lepingu eelne (1938. aasta) Saksamaa. Suurbritannia välisministeeriumis töötav mees tuleb tööasjus Münchenisse, kus kohtub kunagise ülikoolikaaslasega.

Neville Chamberlaini mängib Jeremy Irons

Iron Man
Millest Raudmehe film ikka räägib? Sellest, kuidas üks mees tegi endale raudrüü. 


Täitsa kena

O2
II ms eelses Eestis hargnev põnevuslugu. Igav ei olnud tõesti. See, kus Tallinnas kunagi tenniseväljakud asusid, veel kõige huvitavam.

Apteeker Melchior (1. osa)
Keskaegses Eestis hargnev krimilugu. Igav ei olnud, vahepeal oli naljakas. Raamatust mõneti erinev, olen kuulnud.

Need soengud olid mu lemmikud

Väga hea

Maurice
Kolm režissöör James Ivory filmi ("Maurice", "A room with a view" ja "Howards End") moodustavad mõttelise terviku ja on kuidagi nii klassikalised. Lihtsalt vaatad ja need on niiii.... lihtsalt niiii... ühesõnaga väga hea on vaadata. 

Päris noor Hugh Grant mängib

Verdens verste menneske
Mõned aastad ühe naise elust, nii lihtne ongi. "Maailma halvim inimene" eesti keeles.


Seriaalid

Ei mäleta või ei meeldinud

The Canterville ghost
Kuulus lugu vist? Mingi loss või mõis ja seal elav vaim? Midagi oli seal puudu, sisuliselt.

Allt som blir kvar
Vaatan vahepealt Rootsi telekanali SVT pleierist rootsikeelsed sarju rootsikeelsete subtiitritega, et mitte päris roostes olla. See oli üks selline. "Kõik, mis alles jääb" võiks tõlge olla. Aru ei saanud, mis eesmärgil see tehtud oli. Üks naine, teda ära kasutav meessoost "parim sõber" ja üks üsna tahtejõuetu tüüp. Nad satuvad sekeldustesse, aga mitte naljakatesse, vaid sihukestesse, kus kogu aeg läheb asi halvemaks ja masendavamaks ja lõpuks lõpeb nii ära, et nagu paremaks ei lähegi. 


Tubli töö väikese (või suure) agaga

Around the world in 80 days
David Tennantiga annab mitmeid asju maha müüa, vähemalt mulle. Siin oli raamatuga võrreldes päris palju muudetud ja ma pole kindel kas paremaks. (Mitte et ma raamatut lugenud oleks.)

It's a sin
Tõesti tubli töö, väga hea seriaal. Noormehed 80ndate Suurbritannias ja nende maailma raputav AIDS. Agade kategooriasse panin ta seetõttu, et väga kurb oli. Teist korda ei vaata. Aga veelkord, hästi tehtud. 

Conversations with friends
Sally Rooney raamatu põhjal. Minu probleem oli sama mis raamatuga: mitte üks vaid põhimõtteliselt kõik põhitegelased käisid närvidele oma käitumisega. Teema hakkab hargnema sellest, kui kaks üliõpilasneiut kohtuvad neist pisut vanema abielupaariga, kus naine on kirjanik ja mees näitleja.

See mees oli millalgi Taylor Swifti boyfriend

WandaVision
See on see Marveli teema. Kõik efektid ja värgid ja mulle meeldis, kuidas iga episood oli eri kümnendi komöödiaseriaalide stiilis. Aga. Asja teema pole minu teetass. 

Everything I know about love
Lõbus seriaal, täitsa huvitas, mis saab. Muusika oli lahe - ABBA, Whigfield, mida tahad. Aga peategelane käitus vahepeal niimoodi et. Eks eesmärk oligi vaatajat natuke närvi ajada temaga. Peategelane oli noor täiskasvanu, teemad need, mis noorel täiskasvanul ikka.

Mentalist
Väheseid seriaale, kus mind huvitab, kes tappis. Suur lugu on paljus üles ehitatud mentalisti ehk Patrick Jane'i peale, kes on kaunis värvikas kuju. Ühtlasi pole ta selgeltnägija, sest selgeltnägijaid pole olemas. Aga on selles, et peale seda, kui 6. hooaja keskel suure paha liin ära lahendati, vajus kogu edasine poolteist hooaega ära.

The Flatshare
Aasta alguses lugesin raamatut, mille põhjal seriaal tehti. Raamat oli parem loomulikult. Enamasti on, isegi raamatutruude seriaalide puhul. Aga siin oli silmapaistvaid muudatusi tehtud. Sellegipoolest polnud halb vaadata, päris mõnus. Lugu on sellest, kuidas kaks inimest jagavad korterit ega tohiks teoorias omavahel kohtuda, sest üks on kodus õhtul ja öösel, teine päeval. 

Üks peategelane on noorim õde Downton Abbey'st


Tubli töö!

Kärlek & anarki
"Armastus ja anarhia", Põhjamaade Netflixi üllitis. Natuke kontorikomöödia (tegevus toimub ühes kirjastuses), suured teemad muidugi tõsised. Selline kerge, samas mitte liiga kerge. Päris huvitavaid karaktereid on.

In my skin
Sotsiaaldraama sellest, kuidas ühel tüdrukul on kodune olukord pehmelt öeldes keeruline (alkohoolikust isa, raskete vaimsete probleemidega ema). Ta üritab siiski toime tulla, muuhulgas sõpradele oma perekonna kohta valetades. On jah natuke masendav, aga samas kokkuvõttes lootusrikas. Maitea, kas seda saab veel Jupiteri pealt vaadata. "Minu moodi elu" oli vist eesti keeles.

Young royals 
Tegevus toimub natuke muudetud reaalsuses, kus 21. sajandi Rootsis on monarhiks kuninganna Kristina. Tema 16-aastane poeg (prints) saadetakse Hillerska-nimelisse internaatkooli. Seal õpivad rikkurite võsud, mõne märkimisväärse erandiga. Hakkab juhtuma. 2 hooaega on olemas, 3. (viimane) tuleb veel. Printsi kehastaja on väga hea ekraaninäoga (loe: huvitav vaadata ka siis, kui ta midagi otseselt ei tee). 

Prints Wilhelm

Heartstopper
Graafilisel romaanil põhinev seriaal, kus kaks poissi Nick ja Charlie saavad sõpradeks, algul. Kuna teemad on sarnased, võrreldakse seda tihti seriaaliga "Young royals", aga üldmeeleolu mõttes on need suht vastandid. Hea mõte oleks ehk enne vaadata ära "Young royals", kus (vähemalt 1. hooajal) käib niuke Ameerika mägedel sõit, et iga episoodi lõpus on hing kinni. Edasi võtta rahustuseks "Heartstopper", seriaal nagu pangetäis kassipoegi - võtad ühe välja ja näed, et ta armas on, siis võtad järgmise, kes on ka armas jne jne. Lõpuks on nunnumeeter lõhki ja mõtled veel ainult, kuidas pagan mingid tüübid, kes siis alles sündisid, kui sa juba ülikooli läksid, juba nii head näitlejad on. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...