Otse põhisisu juurde

Amy Harmon "Mida tuul teab"


Tegevus algab 2001. aastal New Yorgis, kui sureb Anne'i iirlasest vanaisa. Anne reisib Iirimaale, et vanaisa tuhk tolle lapsepõlvekodu läheduses asuvasse järve puistada (nagu vanaisa soovis). Soovi täites rändab Anne ajas 80 aastat tagasi. 

Nõnda toimub suur osa tegevust 1920ndate Iirimaal. Seega on lool ka päris korralik hariv element, sest I maailmasõja aegsel ja järgsel Iirimaal toimus väga palju väga segast. Briti ülemvõim ja Iirimaa iseseisvuspüüdlused ja iirlaste erinevad arvamused selle kohta, kuidas iseseisvust saavutada. Ei teadnud sellest ausalt öelda suurt midagi, ainult nii palju, et Iirimaa mingil hetkel 20. sajandil iseseisvus. 

Päris mitu tegelast on ajaloolised isikud, kõige olulisem neist Michael Collins, üks Iirimaa iseseisvusvõistluse juhtfiguure varasel 20. sajandil.

Nagu öeldud, siis on ka ajas rändamise raamat. See on atraktiivne teema, sest tekitab alati küsimusi. Võib lõputult arutleda, kuidas kogu see värk ikka loogiline on. Aga ei olegi ja võib-olla see on asja parim külg. Siin oli küll mitmeid asju täitsa hästi ära seletatud. Et hakkaks loogiline tunduma.

Põhiliselt on see ikka armastuslugu tegelikult, mitut moodi.

Mulle väga meeldis seda raamatut lugeda. Klassikalise loo lugemise tunne tuli ("Jane Eyre" või midagi). Võib-olla ainult lõppu ootasin teistsugust. Tegelikult olin üsna kindel, et lõpebki nii, nagu mina arvan. Ei lõppenud. (Aga ma ikka arvan, et minu mõeldud lõpp oleks parem olnud.)

Kirjutaja oli keeleliselt arenenud, polnud päris 21. sajandi diagonaalis lugejale kirjutatud raamat. Mõne koha peal läks kirjeldustes ehk isegi liiga poeetiliseks, ma eelistan rohkem otse väljaütlemist. Aga päris luule (W. B. Yeats), mida kasutatud oli, sobis jällegi hästi. 

Mõned lihtsad head mõtted olid ka. Kui ei saa öelda, siis kirjuta näiteks. Või

Me muudame mälestused lugudeks, ja kui me seda ei tee, jääme neist ilma. Kui lood on läinud, on läinud ka inimesed. 


Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...