Otse põhisisu juurde

Amy Harmon "Mida tuul teab"


Tegevus algab 2001. aastal New Yorgis, kui sureb Anne'i iirlasest vanaisa. Anne reisib Iirimaale, et vanaisa tuhk tolle lapsepõlvekodu läheduses asuvasse järve puistada (nagu vanaisa soovis). Soovi täites rändab Anne ajas 80 aastat tagasi. 

Nõnda toimub suur osa tegevust 1920ndate Iirimaal. Seega on lool ka päris korralik hariv element, sest I maailmasõja aegsel ja järgsel Iirimaal toimus väga palju väga segast. Briti ülemvõim ja Iirimaa iseseisvuspüüdlused ja iirlaste erinevad arvamused selle kohta, kuidas iseseisvust saavutada. Ei teadnud sellest ausalt öelda suurt midagi, ainult nii palju, et Iirimaa mingil hetkel 20. sajandil iseseisvus. 

Päris mitu tegelast on ajaloolised isikud, kõige olulisem neist Michael Collins, üks Iirimaa iseseisvusvõistluse juhtfiguure varasel 20. sajandil.

Nagu öeldud, siis on ka ajas rändamise raamat. See on atraktiivne teema, sest tekitab alati küsimusi. Võib lõputult arutleda, kuidas kogu see värk ikka loogiline on. Aga ei olegi ja võib-olla see on asja parim külg. Siin oli küll mitmeid asju täitsa hästi ära seletatud. Et hakkaks loogiline tunduma.

Põhiliselt on see ikka armastuslugu tegelikult, mitut moodi.

Mulle väga meeldis seda raamatut lugeda. Klassikalise loo lugemise tunne tuli ("Jane Eyre" või midagi). Võib-olla ainult lõppu ootasin teistsugust. Tegelikult olin üsna kindel, et lõpebki nii, nagu mina arvan. Ei lõppenud. (Aga ma ikka arvan, et minu mõeldud lõpp oleks parem olnud.)

Kirjutaja oli keeleliselt arenenud, polnud päris 21. sajandi diagonaalis lugejale kirjutatud raamat. Mõne koha peal läks kirjeldustes ehk isegi liiga poeetiliseks, ma eelistan rohkem otse väljaütlemist. Aga päris luule (W. B. Yeats), mida kasutatud oli, sobis jällegi hästi. 

Mõned lihtsad head mõtted olid ka. Kui ei saa öelda, siis kirjuta näiteks. Või

Me muudame mälestused lugudeks, ja kui me seda ei tee, jääme neist ilma. Kui lood on läinud, on läinud ka inimesed. 


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

"Võrguteooria : David Foster Wallace tennisest"

David Foster Wallace (1962-2008) oli kirjanik tegelikult. Romaane kirjutas jm ilukirjandust. Aga ta mängis noorena täitsa mingil tasemel ka tennist ja oli täiskasvanuna suur tennisefänn. Mistõttu ta sellest spordialast ka mõningaid arvamusavaldusi kirjutas. Kogumikus räägib Wallace muuhulgas oma seiklustest noortennisistina, sellest, milline rahaliigutamine ja kommertslik etendus tennises toimub (US Openi näitel) ja kuidas süsteem soosib tugevamaid mängijaid. Wallace räägib 90ndate ja 21. sajandi alguse tennisest, aga see, mida ta kirjeldab, ei mõju aegunult. Tuleb tõdeda, et süsteem on üsna jäik ja palju pole muutunud. Samas mõtlesin, mis temaga juhtuks, kui ta praegu kirjutaks teksti, kus kommenteerib näiteks mängijate väljanägemist/riietust, nende nimesid (nimetab ATP maailma edetabelit heaks peldikulektüüriks, kuivõrd seal leidub eriliselt lampe nimesid). Loodetavasti saadaks naljast aru. Viimases essees jõudis Wallace selleni, milleni tennisest rääkides varem või hiljem ikka jõuta...