Tegevus algab 2001. aastal New Yorgis, kui sureb Anne'i iirlasest vanaisa. Anne reisib Iirimaale, et vanaisa tuhk tolle lapsepõlvekodu läheduses asuvasse järve puistada (nagu vanaisa soovis). Soovi täites rändab Anne ajas 80 aastat tagasi.
Nõnda toimub suur osa tegevust 1920ndate Iirimaal. Seega on lool ka päris korralik hariv element, sest I maailmasõja aegsel ja järgsel Iirimaal toimus väga palju väga segast. Briti ülemvõim ja Iirimaa iseseisvuspüüdlused ja iirlaste erinevad arvamused selle kohta, kuidas iseseisvust saavutada. Ei teadnud sellest ausalt öelda suurt midagi, ainult nii palju, et Iirimaa mingil hetkel 20. sajandil iseseisvus.
Päris mitu tegelast on ajaloolised isikud, kõige olulisem neist Michael Collins, üks Iirimaa iseseisvusvõistluse juhtfiguure varasel 20. sajandil.
Nagu öeldud, siis on ka ajas rändamise raamat. See on atraktiivne teema, sest tekitab alati küsimusi. Võib lõputult arutleda, kuidas kogu see värk ikka loogiline on. Aga ei olegi ja võib-olla see on asja parim külg. Siin oli küll mitmeid asju täitsa hästi ära seletatud. Et hakkaks loogiline tunduma.
Põhiliselt on see ikka armastuslugu tegelikult, mitut moodi.
Mulle väga meeldis seda raamatut lugeda. Klassikalise loo lugemise tunne tuli ("Jane Eyre" või midagi). Võib-olla ainult lõppu ootasin teistsugust. Tegelikult olin üsna kindel, et lõpebki nii, nagu mina arvan. Ei lõppenud. (Aga ma ikka arvan, et minu mõeldud lõpp oleks parem olnud.)
Kirjutaja oli keeleliselt arenenud, polnud päris 21. sajandi diagonaalis lugejale kirjutatud raamat. Mõne koha peal läks kirjeldustes ehk isegi liiga poeetiliseks, ma eelistan rohkem otse väljaütlemist. Aga päris luule (W. B. Yeats), mida kasutatud oli, sobis jällegi hästi.
Mõned lihtsad head mõtted olid ka. Kui ei saa öelda, siis kirjuta näiteks. Või
Me muudame mälestused lugudeks, ja kui me seda ei tee, jääme neist ilma. Kui lood on läinud, on läinud ka inimesed.
Kommentaarid
Postita kommentaar