Otse põhisisu juurde

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.
Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.
Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 
Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 
Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.
 Aga koaala magas ka.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...