Otse põhisisu juurde

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.
Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.
Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 
Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 
Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.
 Aga koaala magas ka.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...