Otse põhisisu juurde

Viinis käi, pea kuklas ja silmad pärani, osa 3

Pea kuklas sellepärast, et majad on kõrged. Ja paljud neist majadest on kirikud. Umbes nii paljud, et kui kesklinnas ühest kirikust välja tuled, siis näed juba teist. Ja hiljem samasse kohta sattudes märkad, et nende kahe vahel on veel üks. Kirikute sisemus tundub luteri kirikuga harjunule ikka ülimalt kullatud ja ülekuhjatud. Kulda ja karda vaadata saab turist täitsa ilma rahata.

Kaunis Votivkirche. Selle juures asuvas pargis
armastas Freud istumas käia.
Seeärast anti pargile tema nimi ka.

Habsburgide ja nende aja vaim hõljub ikka veel tuntavalt linna vahel. Paleesid on iga nurga peal. Näiteks lähed hambaarsti juurde ja leiad, et arsti sildi kõrval on uksel ka silt, et tegemist on mingi paleega. Need paleed, mõistagi, on mingid suvakate rikaste kunagised linnakorterid, "tagasihoidlikud", mitu tükki reas. 

Lisaks on pärispaleed - keset linna Hofburg, kesklinna lähedal Belvedere ja natuke eemal Schönbrunn. Kõik jubeilusad ja nii suured, et pead natuke aega vaatama, et päriselt hoomata, misasi see kõik kokku on. Tekib küsimus, miks neil nii tohutu suuri paleesid ja aedu vaja oli. Tegelikult tean küll miks, ja, ärge saage valesti aru, ma ei pane neid ka sugugi pahaks, vastupidi. Lihtsalt küsimus tekib.

Pilvine Belvedere. Siin oli hekk, muide, pügamata. Just saying.

Tähtsate tegelaste hiilgus jätkus ka pärast surma. Habsburgide hauakambris võis näha kuidas.

See on ainult üks pisike detail ühest
üüratust hauamonumendist.

Viinis on palju klassikalisi muuseume. Vaatadki, kuidas kunnid elasid, millises toas millise taldriku pealt millise noa ja kahvliga sõid, millises voodikeses magasid ja millises kempsus käisid. Hariv, huvitav ja kohati üllatav. 

Kunstimuuseumid sisaldavad muuhulgas nii kuulsaid nimesid, et isegi sellel tuleb tuttav ette, kes kunstiajalugu ainult kaugelt nuusutanud (loe: mina). Monet', Gauguini, Rubensi, Picasso ja mitme teise kunsttükke on näituseks. Kohaliku mehe Klimti "Suudlus" jäi sedakorda küll vaatamata.

Need Degas' tantsivad tüdrukud olid näiteks 11.klassi
ajalooõpikus. Ega tollal väga mõelnud, et see maal kusagil ka
füüsiliselt olemas on. Sihuke pisike.
Poppe muuseume on ka.
Madame Tussaud' oma näiteks.
Raamatunohikule teeb rõõmu kunagise õukonnaraamatukogu suur saal.
Rõdukorruse ja redelitega, maast laeni vanu kauniköitelisi raamatuid täis. 
Kaasaegse Viini kõige kuulsam maja Hundertwasserhaus.
Arhitekt Hundertwasser oli teravmeelne mees. 
Loomaaias maganud panda oli ka teravmeelne.
Kaelkirjakud õnneks ei maganud.
 Aga koaala magas ka.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...