Otse põhisisu juurde

Viin - linn, kus roheline pole vaid supi sees, osa 1

Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri.

Pargid
Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju. 


See, mis parkides näha
Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud. 

Minu jaoks oli natuke kummaline,
et kastanid ja roosid samal ajal õitsesid,
aga tuleb välja, et ka nii saab. 


See, mida parkides ega mujal ei näinud...
... oli prügi. Nii pargis, tänaval kui metroos oli puhas. Prügikastid olid enamasti mitme auguga, et äravisatav kohe ära sorteerida. 

See, mida tundsin
Suitsukas. Kui meil on hea 15 aastat juba suitsuvabad söögikohad, siis Viinis võis halvema õnne korral kohvikus suitsuvinesse sattuda. Tubakamüügipoekeste juures olid lisaks suitsuautomaadid, et ikka öisel ajal ka soovijad oma suitsud kätte saaksid. 

See, mida tänaval nägin
Kui Eestis (või minu pärast Lätis) silman tänaval kõndides inimesi, kelle puhul mõtlen, et küll on lahe rõivastus, siis Viinis praktiliselt selliseid persoone ei näinud. Rõivastuspilt on must või hall ja ei peegelda kuidagi riigi jõukust. Mitte et ma ainult Chaneli kostüümides daame oleks oodanud. Ilmselt nad investeerivad on siseilma rohkem, mis on igati tubli. 

Need, keda nägin
Kirev seltskond, mis päritolusse puutub, aga tüüpide mõttes ikka samad, keda siingi tänaval näed: portfelliga pintsaklipslane, popi välimusega tüüp, nõme teismeline, oss ja tema tibi, see tüüp, kes õllepurgiga tänaval käib, kerjus, suurte kõrvaklappidega noormees, toidukotiga naine, lapsevankriga naine, see tüüp, kes kõval häälel iseendaga vestleb jne. Aga kui turistilõksud välja arvata, ei tundunud inimesi liiga palju, tänavad olid pigem tühjad kui täis. 

Mozart ja noodivõti.

See, millega sõitsin
Trammiga sõitsin ka, aga põhiliselt metrooga. Mis oli väga huvitav koht nägemaks neid kirjeldatud erinevaid inimesi, aga ka hea kiire viis jõuda ühest punktist teise. Ja suunata palju inimesi tänavapealsest liiklusest ära. Ja sõidusüsteem on nii selge, et isegi mina sain aru. Mitte kohe, aga varsti. Väga hea leiutis see metroo, ma ütlen. 

See on esimese osa lõpp. Lõpetan ta ilmselt paljudele teada faktiga, et Doonau on sinine ainult kuulsas muusikapalas. Reaalsus on pruun, nagu ikka jõed.

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...