Otse põhisisu juurde

Viin - linn, kus roheline pole vaid supi sees, osa 1

Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri.

Pargid
Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju. 


See, mis parkides näha
Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud. 

Minu jaoks oli natuke kummaline,
et kastanid ja roosid samal ajal õitsesid,
aga tuleb välja, et ka nii saab. 


See, mida parkides ega mujal ei näinud...
... oli prügi. Nii pargis, tänaval kui metroos oli puhas. Prügikastid olid enamasti mitme auguga, et äravisatav kohe ära sorteerida. 

See, mida tundsin
Suitsukas. Kui meil on hea 15 aastat juba suitsuvabad söögikohad, siis Viinis võis halvema õnne korral kohvikus suitsuvinesse sattuda. Tubakamüügipoekeste juures olid lisaks suitsuautomaadid, et ikka öisel ajal ka soovijad oma suitsud kätte saaksid. 

See, mida tänaval nägin
Kui Eestis (või minu pärast Lätis) silman tänaval kõndides inimesi, kelle puhul mõtlen, et küll on lahe rõivastus, siis Viinis praktiliselt selliseid persoone ei näinud. Rõivastuspilt on must või hall ja ei peegelda kuidagi riigi jõukust. Mitte et ma ainult Chaneli kostüümides daame oleks oodanud. Ilmselt nad investeerivad on siseilma rohkem, mis on igati tubli. 

Need, keda nägin
Kirev seltskond, mis päritolusse puutub, aga tüüpide mõttes ikka samad, keda siingi tänaval näed: portfelliga pintsaklipslane, popi välimusega tüüp, nõme teismeline, oss ja tema tibi, see tüüp, kes õllepurgiga tänaval käib, kerjus, suurte kõrvaklappidega noormees, toidukotiga naine, lapsevankriga naine, see tüüp, kes kõval häälel iseendaga vestleb jne. Aga kui turistilõksud välja arvata, ei tundunud inimesi liiga palju, tänavad olid pigem tühjad kui täis. 

Mozart ja noodivõti.

See, millega sõitsin
Trammiga sõitsin ka, aga põhiliselt metrooga. Mis oli väga huvitav koht nägemaks neid kirjeldatud erinevaid inimesi, aga ka hea kiire viis jõuda ühest punktist teise. Ja suunata palju inimesi tänavapealsest liiklusest ära. Ja sõidusüsteem on nii selge, et isegi mina sain aru. Mitte kohe, aga varsti. Väga hea leiutis see metroo, ma ütlen. 

See on esimese osa lõpp. Lõpetan ta ilmselt paljudele teada faktiga, et Doonau on sinine ainult kuulsas muusikapalas. Reaalsus on pruun, nagu ikka jõed.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...