Otse põhisisu juurde

Viin - linn, kus roheline pole vaid supi sees, osa 1

Väisasin kunagist Euroopa (kultuuri)pealinna, panin tähele mõningaid asju. Siin neist üks järjekordne nimekiri.

Pargid
Nagu postituse pealkiri ütleb, pole roheline vaid supi sees, vaid ka linnas endas. Kesklinna piirkonnas on nii palju parke, et minul hakkasid nende nimed üsna kiiresti segi minema. Volksgarten, Burggarten, Stadtgarten... Ja kui ma ütlen park, siis ma mõtlen üüratusuurt roheala, ikka väga suurt, sihukest, et on vaja eraldi skeem sissepääsu juurde panna selle kohta, kus nurgas on roosid ja kus nurgas on Mozarti kuju. 


See, mis parkides näha
Parkides võis näha inimesi, kes olid lihtsalt külje maha pannud ja magasid, jakk pea all. Ei tekikest tagumiku all ega midagi. Ju nad siis puuke ei karda või on soov õhuvanni võtta hirmust suurem. Ja mille eest ma Viini eriti kiidan, on inimesed, kes istusid pargis ja lugesid raamatut, päris paberist raamatut. Mulle tundus, et sihuke on asi on välja surnud. 

Minu jaoks oli natuke kummaline,
et kastanid ja roosid samal ajal õitsesid,
aga tuleb välja, et ka nii saab. 


See, mida parkides ega mujal ei näinud...
... oli prügi. Nii pargis, tänaval kui metroos oli puhas. Prügikastid olid enamasti mitme auguga, et äravisatav kohe ära sorteerida. 

See, mida tundsin
Suitsukas. Kui meil on hea 15 aastat juba suitsuvabad söögikohad, siis Viinis võis halvema õnne korral kohvikus suitsuvinesse sattuda. Tubakamüügipoekeste juures olid lisaks suitsuautomaadid, et ikka öisel ajal ka soovijad oma suitsud kätte saaksid. 

See, mida tänaval nägin
Kui Eestis (või minu pärast Lätis) silman tänaval kõndides inimesi, kelle puhul mõtlen, et küll on lahe rõivastus, siis Viinis praktiliselt selliseid persoone ei näinud. Rõivastuspilt on must või hall ja ei peegelda kuidagi riigi jõukust. Mitte et ma ainult Chaneli kostüümides daame oleks oodanud. Ilmselt nad investeerivad on siseilma rohkem, mis on igati tubli. 

Need, keda nägin
Kirev seltskond, mis päritolusse puutub, aga tüüpide mõttes ikka samad, keda siingi tänaval näed: portfelliga pintsaklipslane, popi välimusega tüüp, nõme teismeline, oss ja tema tibi, see tüüp, kes õllepurgiga tänaval käib, kerjus, suurte kõrvaklappidega noormees, toidukotiga naine, lapsevankriga naine, see tüüp, kes kõval häälel iseendaga vestleb jne. Aga kui turistilõksud välja arvata, ei tundunud inimesi liiga palju, tänavad olid pigem tühjad kui täis. 

Mozart ja noodivõti.

See, millega sõitsin
Trammiga sõitsin ka, aga põhiliselt metrooga. Mis oli väga huvitav koht nägemaks neid kirjeldatud erinevaid inimesi, aga ka hea kiire viis jõuda ühest punktist teise. Ja suunata palju inimesi tänavapealsest liiklusest ära. Ja sõidusüsteem on nii selge, et isegi mina sain aru. Mitte kohe, aga varsti. Väga hea leiutis see metroo, ma ütlen. 

See on esimese osa lõpp. Lõpetan ta ilmselt paljudele teada faktiga, et Doonau on sinine ainult kuulsas muusikapalas. Reaalsus on pruun, nagu ikka jõed.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...