Otse põhisisu juurde

Maailmalõpu korral tule Viini - siia jõuab kõik 20 aastat hiljem, osa 2

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti.

Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada.

Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus-
pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes
hõljuda.
Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai.

Lisaks heale kraaniveele, mida võis täitsa julgelt juua, pakuti ka kohvi. Viinlased olla suisa moodsa Euroopa kohvikultuuri alusepanijad, sest hakkasid türklastest maha jäänud kohviubadest esimestena hüva jooki valmistama. Vaadates kui palju raha selle eest rotitakse, on nad tõesti oma kohvist heal arvamusel. Mina veetsin suure osa ajast siiski kerges kohvinäljas, sest suure tassi kohv oli enamasti lahja piimalake ja väike tass oli liiga väike.

Kohv kõige kuulsamast Viini kohvikust. Cafe Centrali kundedeks
olid omal ajal nii Freud, Trotski, Lenin, Hitler kui Stalin.
Teenindaja, kes kohvi toob, ei ürita sulle meeldida. Ta on konkreetne, tõsine ja räägib inglise keelt täpselt nii vähe kui vaja. Mida vähegi saab, ütleb saksa keeles (ja asi pole väheses keeleoskuses). Algul võib see ebasõbralik või suisa ebaviisakas tunduda, aga harjub ära. Kohvikuteenindajad on enamasti mehed, ka toidupoe kassades on palju mehi.

See on teise osa lõpp. Siia veel see huvitav leid, et kui sattuda Austriasse ajal, mil tulemas on Europarlamendi valimised, riigis on valitsuskriis ja Niki Lauda ära sureb, pole vaja eriti suurt saksa keele oskust, et aru saada, millest ajalehed kirjutavad või telekas räägib. Oh, ja hotellis Saksa kanaleid vaadata mulle meeldis küll, kullapõlvest polnud näinud! RTL-i peal käib näiteks endiselt miljonimäng ja seda juhib endiselt Günther Jauch (ma olin veel alaealine, kui ta juba seda tegi).

Ajalehte oleks võinud vabalt näiteks valgusfoori taga oodates lugeda, sest aeg, kui autod said sõita, oli jube pikk, samas jalakäija teeületamise aeg oli enamasti nii lühike, et isegi kepsaka sammuga jõudsid vaevu õigeaegselt. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...