Otse põhisisu juurde

Maailmalõpu korral tule Viini - siia jõuab kõik 20 aastat hiljem, osa 2

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti.

Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada.

Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus-
pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes
hõljuda.
Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai.

Lisaks heale kraaniveele, mida võis täitsa julgelt juua, pakuti ka kohvi. Viinlased olla suisa moodsa Euroopa kohvikultuuri alusepanijad, sest hakkasid türklastest maha jäänud kohviubadest esimestena hüva jooki valmistama. Vaadates kui palju raha selle eest rotitakse, on nad tõesti oma kohvist heal arvamusel. Mina veetsin suure osa ajast siiski kerges kohvinäljas, sest suure tassi kohv oli enamasti lahja piimalake ja väike tass oli liiga väike.

Kohv kõige kuulsamast Viini kohvikust. Cafe Centrali kundedeks
olid omal ajal nii Freud, Trotski, Lenin, Hitler kui Stalin.
Teenindaja, kes kohvi toob, ei ürita sulle meeldida. Ta on konkreetne, tõsine ja räägib inglise keelt täpselt nii vähe kui vaja. Mida vähegi saab, ütleb saksa keeles (ja asi pole väheses keeleoskuses). Algul võib see ebasõbralik või suisa ebaviisakas tunduda, aga harjub ära. Kohvikuteenindajad on enamasti mehed, ka toidupoe kassades on palju mehi.

See on teise osa lõpp. Siia veel see huvitav leid, et kui sattuda Austriasse ajal, mil tulemas on Europarlamendi valimised, riigis on valitsuskriis ja Niki Lauda ära sureb, pole vaja eriti suurt saksa keele oskust, et aru saada, millest ajalehed kirjutavad või telekas räägib. Oh, ja hotellis Saksa kanaleid vaadata mulle meeldis küll, kullapõlvest polnud näinud! RTL-i peal käib näiteks endiselt miljonimäng ja seda juhib endiselt Günther Jauch (ma olin veel alaealine, kui ta juba seda tegi).

Ajalehte oleks võinud vabalt näiteks valgusfoori taga oodates lugeda, sest aeg, kui autod said sõita, oli jube pikk, samas jalakäija teeületamise aeg oli enamasti nii lühike, et isegi kepsaka sammuga jõudsid vaevu õigeaegselt. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...