Otse põhisisu juurde

Maailmalõpu korral tule Viini - siia jõuab kõik 20 aastat hiljem, osa 2

See eneseirooniline lause esines ühe postkaardi peal. Tõepoolest, olin minagi eelnevalt ära hirmutatud sellega, et Viinis kaardiga maksta ei saa, võta sularaha puuga selga. Sai küll kaardiga, enamasti.

Kui see oli üllatav, siis kohalik söök ei olnud. Eestist tulles pole Viini šnitsel, Sacheri tort ega õunastruudel midagi uut. Ega nad sellepärast halvad olnud, šnitsli juurde käiv kartulisalat õli-äädika kastmega oli suisa väga hea, lihtsalt sihuke meiemoodi toit kõik. Seda väiksem võimalus seedehäire saada.

Ei ole šnitsel pildil, hoopis Prateri lõbustus-
pargi suur vaateratas, kus saab trammis istudes
hõljuda.
Saiasöömine valitses Viinis veel raskekujulisemalt kui siin. Saiadeks olid enamasti maitseta kuklid. Natuke arusaamatu, mis rõõmu nende söömisest peaks saama. Seedimine vist on inimestel saiaga kohanenud, sest pakse inimesi ei silmanud. Muide, turul mingi leti peal nägin ka saia, mida siin Viini saiaks nimetatakse. Seal ta ei olnud Viini sai.

Lisaks heale kraaniveele, mida võis täitsa julgelt juua, pakuti ka kohvi. Viinlased olla suisa moodsa Euroopa kohvikultuuri alusepanijad, sest hakkasid türklastest maha jäänud kohviubadest esimestena hüva jooki valmistama. Vaadates kui palju raha selle eest rotitakse, on nad tõesti oma kohvist heal arvamusel. Mina veetsin suure osa ajast siiski kerges kohvinäljas, sest suure tassi kohv oli enamasti lahja piimalake ja väike tass oli liiga väike.

Kohv kõige kuulsamast Viini kohvikust. Cafe Centrali kundedeks
olid omal ajal nii Freud, Trotski, Lenin, Hitler kui Stalin.
Teenindaja, kes kohvi toob, ei ürita sulle meeldida. Ta on konkreetne, tõsine ja räägib inglise keelt täpselt nii vähe kui vaja. Mida vähegi saab, ütleb saksa keeles (ja asi pole väheses keeleoskuses). Algul võib see ebasõbralik või suisa ebaviisakas tunduda, aga harjub ära. Kohvikuteenindajad on enamasti mehed, ka toidupoe kassades on palju mehi.

See on teise osa lõpp. Siia veel see huvitav leid, et kui sattuda Austriasse ajal, mil tulemas on Europarlamendi valimised, riigis on valitsuskriis ja Niki Lauda ära sureb, pole vaja eriti suurt saksa keele oskust, et aru saada, millest ajalehed kirjutavad või telekas räägib. Oh, ja hotellis Saksa kanaleid vaadata mulle meeldis küll, kullapõlvest polnud näinud! RTL-i peal käib näiteks endiselt miljonimäng ja seda juhib endiselt Günther Jauch (ma olin veel alaealine, kui ta juba seda tegi).

Ajalehte oleks võinud vabalt näiteks valgusfoori taga oodates lugeda, sest aeg, kui autod said sõita, oli jube pikk, samas jalakäija teeületamise aeg oli enamasti nii lühike, et isegi kepsaka sammuga jõudsid vaevu õigeaegselt. 

Kommentaarid

Popid

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...

Kate Westbury "The Oxford guide to scandal and lies"

Aasta on 1951. Peategelased Ginevra Bishop ja Sidney Braithwaite on Oxfordis üliõpilased. Ühel päeval sureb Ginevrale tuttav raamatukoguhoidja. Seepeale ilmub välja üks briti salateenistuse mees, kes arvab, et Ginevra ja II maailmasõja ajal spioonitööd teinud Sidney võiksid tema surma uurida, sest see raamatukoguhoidja polnud tegelikult lihtsalt raamatukoguhoidja.  Hakkasin raamatut peamiselt tegevuskoha pärast lugema, tundus tol hetkel tõmbav. Ehk kuulus ülikool seostus sügisega või midagi. Avastseen oligi kohe Bodleiani raamatukogus, aga üldiselt sellest, kuidas Gin ja Sidney õppimisega tegelesid, palju ei räägitud. See-eest tuli (eriti alguses) ette mitmeid sõnu, mille tähendust pidi otsima minema. Tihti oli tegemist mingi briti ülikooliterminoloogiaga. Näiteks polnud mul põhjust varem teada, et sõna don tähistab üldiselt akadeemilise personali liiget. Ja akadeemilise personali liikmeid oli tegelaste hulgas mitmeid, üliõpilasi ka. Kedagi teist nagu eriti polnudki. Üldiselt oli n...

Kirjanurga advendikalender- 1.aken

Ma ei ole ikka veel jõulusõber, aga advent võib minu poolest olla- see annab ka hea võimaluse koostada mistahes 24-osalist nimekirja, mida ma nüüd teha kavatsengi. Kui viitsin. Niisiis on 1.-24.detsembrini Truffe kirjanurgas iga päev advendikalender ühe lambika jõuluteemalise asjaga ehk sellega, mis mul parajasti pähe tuleb. 1.aken - Jõulud teel maale Kusagil 20 aastat tagasi (jah, 20 aastat) näitas ETV ühel detsembrikuul saadet/multikat "Jõulud teel maale". Oli selline 24-osaline saade, kus päkapikud Kaarup ja Pörri iga päev ühe multika osa sisse juhatasid (ja ka muudes asjades väga muhedad mehed olid). Multikas oligi tegelikult see, mille nimi oli "Jõulud teel maale", ja multika idee oli selles, et kaks inglit pidid taevast Maale transportima ühe kasti, kus sees olid jõulupühad. Neid üritas takistada paha ingel, kelle nimi oli Õngel. Õngli kõnet iseloomustas lause viimaste sõnade kordamine (Tõmba siit uttu-uttu jne.) ja ta oli muidu ka sihuke vaimukas kuju, ...