Otse põhisisu juurde

20-aastased seriaalid (1998)

Seriaalid, mille esimene episood oli eetris 20 aastat tagasi. Aeg oli veel piisavalt vanamoeline, et meie neid seriaale 1998.aastal ilmselt ei näinud, nägime 1999 või 2000 või hiljem.

Family Guy
Pole ise väga vaadanud, aga multikaseriaal ühest suht huvitavast perekonnast. Küll mitte päris nii huvitavast kui Simpsonid.

Will & Grace
Jällegi, ma ise ei vaadanud. Võiks arvata, et Will ja Grace on abielupaar, aga on hoopis parimad sõbrad. 

Two Guys, a Girl and a Pizza Place
See tuli kunagi ammu TV1 pealt. Sihuke tavaline pooletunnine komöödiaseriaal, mis tollal tundus selline nunnu. Tegelased on kaks poissi ja tüdruk, tegevuskohas pitsakohvik, üllatus-üllatus. 

Image result for two guys a girl and a pizza place
Tänapäeval ehk vaadatakse seda
seriaali peamiselt sellepärast, et näha
20 aastat nooremat Ryan Reinoldsit. 

Jesse
Plusspunktid neile, kes mäletavad säärast seriaali. Peaosalist (üksikema oli vist) mängis Christina Applegate. 

Dawson's Creek
Hey Dawson, how are things down at the creek? 
Suhteliselt raskekujuline pubekaseebikas. Mina küll vaatasin mingil perioodil, silm punnis. Hetkel aga ütlen vaid ühe nime: Joshua Jackson. (Tänapäeval vaata teda seriaalis "The Affair" näiteks.) 

Charmed
Ei saa eitada, et selle 20-aasta vanuse seriaali päris mitmeid osi vaatasin viimati aasta või paar tagasi. Tundus, et polnud üliväga vananenud. Kuigi 20 aastat hiljem saaks ilmselt mingeid deemonite ilmumise ja kadumise efekte ja deemoneid endid veel ägedamalt teha. 

Minu lemmiktegelane oli ilmselt Cole (mitu aega tuntud ka kui Ürgläte), sest pahad (ka hea ja halva vahel piinlevad pahad) on tihti huvitavamad kui head.

Teadagi muidugi olid kõige paremad hooajad need, kus olid kolm originaalõde. Kui üks välja vahetati, läks sellega asju kaduma. 

Felicity
Tundub, et Felicity nimi on populaarkultuuris jätkuvalt kasutusel peamiselt kahel puhul: kui keegi lambist oma juuksed maha lõikab või kui keegi oma silmarõõmu järgi ülikooli valib. 

Felicity on ka neid seriaale, mille viimane hooaeg oli ülipalju halvem kui esimesed hooajad. (Reeglina vajuvadki sarjad lõpuotsas ära, aga Felicity puhul oli tegemist pigem kuristikku kukkumisega.)

Felicityl oli suhteliselt lahe tunnusklipp/-muusika:



Sex and the City
Siit ma olen mõningaid episoode kohe päris mitu korda näinud, seetõttu on mul suhteliselt püsivalt küljes Samantha öeldud come on või mr Bigi abso-f***ing-lutely. Loomulikult sisaldas seriaal ka päris palju jura, aga milline ei sisaldaks. 

That 70s Show
Parim viimasena. Ma arvan, et üks kõige stiilsemaid seriaale, mida mina üldse näinud olen, ja väheseid komöödiaseriaale, mille teatud kohtades isegi mina häälega naeran (tavaliselt tekib komöödiasarju vaadates pigem sisemine muie). Väga andekas, seetõttu kuulub mingite aastate takka ülevaatamisele.

Eriti lahedad olid mingid tegelaste kujutluspildid. Siin on näiteks the Circle animeeritud tegelastega:



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...

Vigin

Üldises plaanis olen ma tolerantne. Mis puutub eri rassidesse, rahvustesse, mitmesugustesse vähemustesse nt. Igapäevaselt ma pole tolerantne. Olen korduvalt mõelnud neist pisiasjadest, mis mind ärritavad, nimekirja teha, aga ei julge, sest see tuleks nii ilmatumalt pikk. Järgnevalt siiski mõned (üksikud) näited, selline pisikene sissejuhatus, öelgem. Kui astroloogiasse näiteks kalduda, siis klassikud ütlevad, et Lõvidele olla iseloomulik vigade nimekirju teha. Ja ka konkreetsetele inimestele neid esitada. Ma päris nii hulluks ei aja, lihtsalt esitaks mõned tähelepanekud. Elus ikka paned asju tähele. Matsutamine (jm sinna alla kuuluv, muuhulgas ei meeldi näha söödavat toitu teise inimese suus- seega, hea oleks suu söömise ajal kinni hoida) luristamine (nii nohu korral kui joogiga, viimase puhul kõrrega luristamine ei loe) köhimine & nuuskamine (saan aru, et paratamatud asjad, aga siiski..mõningad inimesed oskavad erakordselt ärritavalt haiged olla) hingamine (selline kuuldav ja viha...