Otse põhisisu juurde

20-aastased seriaalid (1998)

Seriaalid, mille esimene episood oli eetris 20 aastat tagasi. Aeg oli veel piisavalt vanamoeline, et meie neid seriaale 1998.aastal ilmselt ei näinud, nägime 1999 või 2000 või hiljem.

Family Guy
Pole ise väga vaadanud, aga multikaseriaal ühest suht huvitavast perekonnast. Küll mitte päris nii huvitavast kui Simpsonid.

Will & Grace
Jällegi, ma ise ei vaadanud. Võiks arvata, et Will ja Grace on abielupaar, aga on hoopis parimad sõbrad. 

Two Guys, a Girl and a Pizza Place
See tuli kunagi ammu TV1 pealt. Sihuke tavaline pooletunnine komöödiaseriaal, mis tollal tundus selline nunnu. Tegelased on kaks poissi ja tüdruk, tegevuskohas pitsakohvik, üllatus-üllatus. 

Image result for two guys a girl and a pizza place
Tänapäeval ehk vaadatakse seda
seriaali peamiselt sellepärast, et näha
20 aastat nooremat Ryan Reinoldsit. 

Jesse
Plusspunktid neile, kes mäletavad säärast seriaali. Peaosalist (üksikema oli vist) mängis Christina Applegate. 

Dawson's Creek
Hey Dawson, how are things down at the creek? 
Suhteliselt raskekujuline pubekaseebikas. Mina küll vaatasin mingil perioodil, silm punnis. Hetkel aga ütlen vaid ühe nime: Joshua Jackson. (Tänapäeval vaata teda seriaalis "The Affair" näiteks.) 

Charmed
Ei saa eitada, et selle 20-aasta vanuse seriaali päris mitmeid osi vaatasin viimati aasta või paar tagasi. Tundus, et polnud üliväga vananenud. Kuigi 20 aastat hiljem saaks ilmselt mingeid deemonite ilmumise ja kadumise efekte ja deemoneid endid veel ägedamalt teha. 

Minu lemmiktegelane oli ilmselt Cole (mitu aega tuntud ka kui Ürgläte), sest pahad (ka hea ja halva vahel piinlevad pahad) on tihti huvitavamad kui head.

Teadagi muidugi olid kõige paremad hooajad need, kus olid kolm originaalõde. Kui üks välja vahetati, läks sellega asju kaduma. 

Felicity
Tundub, et Felicity nimi on populaarkultuuris jätkuvalt kasutusel peamiselt kahel puhul: kui keegi lambist oma juuksed maha lõikab või kui keegi oma silmarõõmu järgi ülikooli valib. 

Felicity on ka neid seriaale, mille viimane hooaeg oli ülipalju halvem kui esimesed hooajad. (Reeglina vajuvadki sarjad lõpuotsas ära, aga Felicity puhul oli tegemist pigem kuristikku kukkumisega.)

Felicityl oli suhteliselt lahe tunnusklipp/-muusika:



Sex and the City
Siit ma olen mõningaid episoode kohe päris mitu korda näinud, seetõttu on mul suhteliselt püsivalt küljes Samantha öeldud come on või mr Bigi abso-f***ing-lutely. Loomulikult sisaldas seriaal ka päris palju jura, aga milline ei sisaldaks. 

That 70s Show
Parim viimasena. Ma arvan, et üks kõige stiilsemaid seriaale, mida mina üldse näinud olen, ja väheseid komöödiaseriaale, mille teatud kohtades isegi mina häälega naeran (tavaliselt tekib komöödiasarju vaadates pigem sisemine muie). Väga andekas, seetõttu kuulub mingite aastate takka ülevaatamisele.

Eriti lahedad olid mingid tegelaste kujutluspildid. Siin on näiteks the Circle animeeritud tegelastega:



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...