Otse põhisisu juurde

20-aastased seriaalid (1998)

Seriaalid, mille esimene episood oli eetris 20 aastat tagasi. Aeg oli veel piisavalt vanamoeline, et meie neid seriaale 1998.aastal ilmselt ei näinud, nägime 1999 või 2000 või hiljem.

Family Guy
Pole ise väga vaadanud, aga multikaseriaal ühest suht huvitavast perekonnast. Küll mitte päris nii huvitavast kui Simpsonid.

Will & Grace
Jällegi, ma ise ei vaadanud. Võiks arvata, et Will ja Grace on abielupaar, aga on hoopis parimad sõbrad. 

Two Guys, a Girl and a Pizza Place
See tuli kunagi ammu TV1 pealt. Sihuke tavaline pooletunnine komöödiaseriaal, mis tollal tundus selline nunnu. Tegelased on kaks poissi ja tüdruk, tegevuskohas pitsakohvik, üllatus-üllatus. 

Image result for two guys a girl and a pizza place
Tänapäeval ehk vaadatakse seda
seriaali peamiselt sellepärast, et näha
20 aastat nooremat Ryan Reinoldsit. 

Jesse
Plusspunktid neile, kes mäletavad säärast seriaali. Peaosalist (üksikema oli vist) mängis Christina Applegate. 

Dawson's Creek
Hey Dawson, how are things down at the creek? 
Suhteliselt raskekujuline pubekaseebikas. Mina küll vaatasin mingil perioodil, silm punnis. Hetkel aga ütlen vaid ühe nime: Joshua Jackson. (Tänapäeval vaata teda seriaalis "The Affair" näiteks.) 

Charmed
Ei saa eitada, et selle 20-aasta vanuse seriaali päris mitmeid osi vaatasin viimati aasta või paar tagasi. Tundus, et polnud üliväga vananenud. Kuigi 20 aastat hiljem saaks ilmselt mingeid deemonite ilmumise ja kadumise efekte ja deemoneid endid veel ägedamalt teha. 

Minu lemmiktegelane oli ilmselt Cole (mitu aega tuntud ka kui Ürgläte), sest pahad (ka hea ja halva vahel piinlevad pahad) on tihti huvitavamad kui head.

Teadagi muidugi olid kõige paremad hooajad need, kus olid kolm originaalõde. Kui üks välja vahetati, läks sellega asju kaduma. 

Felicity
Tundub, et Felicity nimi on populaarkultuuris jätkuvalt kasutusel peamiselt kahel puhul: kui keegi lambist oma juuksed maha lõikab või kui keegi oma silmarõõmu järgi ülikooli valib. 

Felicity on ka neid seriaale, mille viimane hooaeg oli ülipalju halvem kui esimesed hooajad. (Reeglina vajuvadki sarjad lõpuotsas ära, aga Felicity puhul oli tegemist pigem kuristikku kukkumisega.)

Felicityl oli suhteliselt lahe tunnusklipp/-muusika:



Sex and the City
Siit ma olen mõningaid episoode kohe päris mitu korda näinud, seetõttu on mul suhteliselt püsivalt küljes Samantha öeldud come on või mr Bigi abso-f***ing-lutely. Loomulikult sisaldas seriaal ka päris palju jura, aga milline ei sisaldaks. 

That 70s Show
Parim viimasena. Ma arvan, et üks kõige stiilsemaid seriaale, mida mina üldse näinud olen, ja väheseid komöödiaseriaale, mille teatud kohtades isegi mina häälega naeran (tavaliselt tekib komöödiasarju vaadates pigem sisemine muie). Väga andekas, seetõttu kuulub mingite aastate takka ülevaatamisele.

Eriti lahedad olid mingid tegelaste kujutluspildid. Siin on näiteks the Circle animeeritud tegelastega:



Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...