Otse põhisisu juurde

20-aastased seriaalid (1998)

Seriaalid, mille esimene episood oli eetris 20 aastat tagasi. Aeg oli veel piisavalt vanamoeline, et meie neid seriaale 1998.aastal ilmselt ei näinud, nägime 1999 või 2000 või hiljem.

Family Guy
Pole ise väga vaadanud, aga multikaseriaal ühest suht huvitavast perekonnast. Küll mitte päris nii huvitavast kui Simpsonid.

Will & Grace
Jällegi, ma ise ei vaadanud. Võiks arvata, et Will ja Grace on abielupaar, aga on hoopis parimad sõbrad. 

Two Guys, a Girl and a Pizza Place
See tuli kunagi ammu TV1 pealt. Sihuke tavaline pooletunnine komöödiaseriaal, mis tollal tundus selline nunnu. Tegelased on kaks poissi ja tüdruk, tegevuskohas pitsakohvik, üllatus-üllatus. 

Image result for two guys a girl and a pizza place
Tänapäeval ehk vaadatakse seda
seriaali peamiselt sellepärast, et näha
20 aastat nooremat Ryan Reinoldsit. 

Jesse
Plusspunktid neile, kes mäletavad säärast seriaali. Peaosalist (üksikema oli vist) mängis Christina Applegate. 

Dawson's Creek
Hey Dawson, how are things down at the creek? 
Suhteliselt raskekujuline pubekaseebikas. Mina küll vaatasin mingil perioodil, silm punnis. Hetkel aga ütlen vaid ühe nime: Joshua Jackson. (Tänapäeval vaata teda seriaalis "The Affair" näiteks.) 

Charmed
Ei saa eitada, et selle 20-aasta vanuse seriaali päris mitmeid osi vaatasin viimati aasta või paar tagasi. Tundus, et polnud üliväga vananenud. Kuigi 20 aastat hiljem saaks ilmselt mingeid deemonite ilmumise ja kadumise efekte ja deemoneid endid veel ägedamalt teha. 

Minu lemmiktegelane oli ilmselt Cole (mitu aega tuntud ka kui Ürgläte), sest pahad (ka hea ja halva vahel piinlevad pahad) on tihti huvitavamad kui head.

Teadagi muidugi olid kõige paremad hooajad need, kus olid kolm originaalõde. Kui üks välja vahetati, läks sellega asju kaduma. 

Felicity
Tundub, et Felicity nimi on populaarkultuuris jätkuvalt kasutusel peamiselt kahel puhul: kui keegi lambist oma juuksed maha lõikab või kui keegi oma silmarõõmu järgi ülikooli valib. 

Felicity on ka neid seriaale, mille viimane hooaeg oli ülipalju halvem kui esimesed hooajad. (Reeglina vajuvadki sarjad lõpuotsas ära, aga Felicity puhul oli tegemist pigem kuristikku kukkumisega.)

Felicityl oli suhteliselt lahe tunnusklipp/-muusika:



Sex and the City
Siit ma olen mõningaid episoode kohe päris mitu korda näinud, seetõttu on mul suhteliselt püsivalt küljes Samantha öeldud come on või mr Bigi abso-f***ing-lutely. Loomulikult sisaldas seriaal ka päris palju jura, aga milline ei sisaldaks. 

That 70s Show
Parim viimasena. Ma arvan, et üks kõige stiilsemaid seriaale, mida mina üldse näinud olen, ja väheseid komöödiaseriaale, mille teatud kohtades isegi mina häälega naeran (tavaliselt tekib komöödiasarju vaadates pigem sisemine muie). Väga andekas, seetõttu kuulub mingite aastate takka ülevaatamisele.

Eriti lahedad olid mingid tegelaste kujutluspildid. Siin on näiteks the Circle animeeritud tegelastega:



Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...
Postita kommentaar
Loe edasi »