Otse põhisisu juurde

20-aastased seriaalid (1998)

Seriaalid, mille esimene episood oli eetris 20 aastat tagasi. Aeg oli veel piisavalt vanamoeline, et meie neid seriaale 1998.aastal ilmselt ei näinud, nägime 1999 või 2000 või hiljem.

Family Guy
Pole ise väga vaadanud, aga multikaseriaal ühest suht huvitavast perekonnast. Küll mitte päris nii huvitavast kui Simpsonid.

Will & Grace
Jällegi, ma ise ei vaadanud. Võiks arvata, et Will ja Grace on abielupaar, aga on hoopis parimad sõbrad. 

Two Guys, a Girl and a Pizza Place
See tuli kunagi ammu TV1 pealt. Sihuke tavaline pooletunnine komöödiaseriaal, mis tollal tundus selline nunnu. Tegelased on kaks poissi ja tüdruk, tegevuskohas pitsakohvik, üllatus-üllatus. 

Image result for two guys a girl and a pizza place
Tänapäeval ehk vaadatakse seda
seriaali peamiselt sellepärast, et näha
20 aastat nooremat Ryan Reinoldsit. 

Jesse
Plusspunktid neile, kes mäletavad säärast seriaali. Peaosalist (üksikema oli vist) mängis Christina Applegate. 

Dawson's Creek
Hey Dawson, how are things down at the creek? 
Suhteliselt raskekujuline pubekaseebikas. Mina küll vaatasin mingil perioodil, silm punnis. Hetkel aga ütlen vaid ühe nime: Joshua Jackson. (Tänapäeval vaata teda seriaalis "The Affair" näiteks.) 

Charmed
Ei saa eitada, et selle 20-aasta vanuse seriaali päris mitmeid osi vaatasin viimati aasta või paar tagasi. Tundus, et polnud üliväga vananenud. Kuigi 20 aastat hiljem saaks ilmselt mingeid deemonite ilmumise ja kadumise efekte ja deemoneid endid veel ägedamalt teha. 

Minu lemmiktegelane oli ilmselt Cole (mitu aega tuntud ka kui Ürgläte), sest pahad (ka hea ja halva vahel piinlevad pahad) on tihti huvitavamad kui head.

Teadagi muidugi olid kõige paremad hooajad need, kus olid kolm originaalõde. Kui üks välja vahetati, läks sellega asju kaduma. 

Felicity
Tundub, et Felicity nimi on populaarkultuuris jätkuvalt kasutusel peamiselt kahel puhul: kui keegi lambist oma juuksed maha lõikab või kui keegi oma silmarõõmu järgi ülikooli valib. 

Felicity on ka neid seriaale, mille viimane hooaeg oli ülipalju halvem kui esimesed hooajad. (Reeglina vajuvadki sarjad lõpuotsas ära, aga Felicity puhul oli tegemist pigem kuristikku kukkumisega.)

Felicityl oli suhteliselt lahe tunnusklipp/-muusika:



Sex and the City
Siit ma olen mõningaid episoode kohe päris mitu korda näinud, seetõttu on mul suhteliselt püsivalt küljes Samantha öeldud come on või mr Bigi abso-f***ing-lutely. Loomulikult sisaldas seriaal ka päris palju jura, aga milline ei sisaldaks. 

That 70s Show
Parim viimasena. Ma arvan, et üks kõige stiilsemaid seriaale, mida mina üldse näinud olen, ja väheseid komöödiaseriaale, mille teatud kohtades isegi mina häälega naeran (tavaliselt tekib komöödiasarju vaadates pigem sisemine muie). Väga andekas, seetõttu kuulub mingite aastate takka ülevaatamisele.

Eriti lahedad olid mingid tegelaste kujutluspildid. Siin on näiteks the Circle animeeritud tegelastega:



Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...