Otse põhisisu juurde

Miks sina kinos käid?

Mina käisin eile näiteks sellepärast, et see oli hea jahe koht. Eks ole ju teada, et ka tavapärase ilmaga tuleb kinno minnes sall kaasa võtta, seal alati tuul puhub.

Vaatasin filmi "Kuumad suveööd". Intrigeeriv pealkiri ja väga sobiv ka. Filmi tegevus toimus nimelt kohas, kus oli parajasti käimas viimase 68 aasta kuumim suvi. Aga see, mulle tundub, oli ainult ütlemise pärast nii- mina näiteks küll ei käiks pikkade teksadega, kui õues on 34 kraadi sooja, nemad seal muudkui käisid.

Sisu mõttes oli noorsoolugu. Noormees saadetakse peale isa surma teise keskkonna mõttes suveks tädi juurde, seal satub ta pooljuhuslikult narkoäriga tegelema ja oma narkoärikast sõbra õega kurameerima. Jah, ma kasutasin seda sõna. 

Süngem kui mõni noortekas muidugi, aga stiili mõttes mitte nii ameerika kui mõned.

Tegevus toimus aastal 1991. Oh, vaatamise ajal ma ei mõelnudki selle peale, aga seal mingid sündmused toimusidki näiteks 20.augustil 1991, oli kuupäevaliselt välja toodud.

Muusika oli lahe, Roxette'ist David Bowie'ni. Või lõputiitrite laul "True love will find you in the end" orkestrilt Crybaby.


Aga. Peamine põhjus, miks ma siia kirjutan. Et ise meelde jätta, et peategelast mänginud Timothée Chalamet nägi välja nagu minu valvenäitleja Matthew Goode miinus kusagil 20 eluaastat. Ahaa, sama tüüp mängis filmis "Call me by your name", mida ma polegi veel vaadanud.

Ma saan aru jah, et siin nad ei näe eriti sarnased välja, aga proovi
leida häid pilte, kust oleks aru saada. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Armin Kõomägi "Taevas"

Ammu olin mõelnud lugeda midagi Armin Kõomägilt, aga natuke pelutas kusagilt kõrvu jäänud teadmine, et tema kirjutised võivad olla mõnevõrra veidrad ja segased. Ei saa öelda, et "Taevas" seda arvamust kinnitanud oleks, aga päris ümber ka ei lükanud. See, mis toimus "Taevas", oli ju põhimõtteliselt imelik küll.  Üks mees, kelle nimi oli Artur Sepp, aga suurema osa ajast hoopis Arthur Smith, kes tegelikult üldse ei mäletanudki, kes ta selline on, lendas mööda maailma ringi. Otseses mõttes. Suur osa tegevust oli kusagil lennukites ehk taevas.  Tegevusaeg oli kusagil (lähi)tulevikus, et näidata, mis maailmast saanud on. Žanr on düstoopia mitte utoopia, nii et see, mis saanud on, pole tore. Järjest antakse litakaid inimkonnale selle eest, kuidas nad on käitunud, mida teinud ja milliseks maailma sellega muutnud. Täitsa sõgedaid asju oli, aga millegipärast minuga eriti resoneerus sõnapaar sünteetiline bioloogia . Mõtlesin et mida hekki, see kõlab nagu kuiv vihm või kuum ta...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...