Otse põhisisu juurde

Miks sina kinos käid?

Mina käisin eile näiteks sellepärast, et see oli hea jahe koht. Eks ole ju teada, et ka tavapärase ilmaga tuleb kinno minnes sall kaasa võtta, seal alati tuul puhub.

Vaatasin filmi "Kuumad suveööd". Intrigeeriv pealkiri ja väga sobiv ka. Filmi tegevus toimus nimelt kohas, kus oli parajasti käimas viimase 68 aasta kuumim suvi. Aga see, mulle tundub, oli ainult ütlemise pärast nii- mina näiteks küll ei käiks pikkade teksadega, kui õues on 34 kraadi sooja, nemad seal muudkui käisid.

Sisu mõttes oli noorsoolugu. Noormees saadetakse peale isa surma teise keskkonna mõttes suveks tädi juurde, seal satub ta pooljuhuslikult narkoäriga tegelema ja oma narkoärikast sõbra õega kurameerima. Jah, ma kasutasin seda sõna. 

Süngem kui mõni noortekas muidugi, aga stiili mõttes mitte nii ameerika kui mõned.

Tegevus toimus aastal 1991. Oh, vaatamise ajal ma ei mõelnudki selle peale, aga seal mingid sündmused toimusidki näiteks 20.augustil 1991, oli kuupäevaliselt välja toodud.

Muusika oli lahe, Roxette'ist David Bowie'ni. Või lõputiitrite laul "True love will find you in the end" orkestrilt Crybaby.


Aga. Peamine põhjus, miks ma siia kirjutan. Et ise meelde jätta, et peategelast mänginud Timothée Chalamet nägi välja nagu minu valvenäitleja Matthew Goode miinus kusagil 20 eluaastat. Ahaa, sama tüüp mängis filmis "Call me by your name", mida ma polegi veel vaadanud.

Ma saan aru jah, et siin nad ei näe eriti sarnased välja, aga proovi
leida häid pilte, kust oleks aru saada. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...

"Eestlane loeb : raamatuaasta lugemisuuring 2025" (koost. Marju Lauristin)

Nagu pealkirigi ütleb, räägib raamat möödunud aastal raamatuaasta puhul tehtud suurest lugemisuuringust. Niuke korralik raport. Näeb välja ka nagu raport: suures formaadis üsna paksu paberi peal ja paljude joonistega. Aga ka teksti pole vähe. On nii küsitlustulemuste kokkuvõtted kui ülevaated fookusgruppidega (kirjandusõpetajad, raamatukogutöötajad, raamatumüüjad, kirjastajad) tehtud intervjuudest. Niuke hea raamat, mida jupikaupa lugeda - ühel päeval loed, mida õpetajad rääkisid, teisel päeval kirjastajate kohta jne. Midagi tohutult uut teada ei saanud. Ühest küljest on põhilised uuringust tehtud järeldused meediast palju läbi käinud, teisalt oli palju sellist, mida nagunii eeldasin. (Aga ikka oli huvitav lugeda.) Mis need lööklaused olid siis? Kõrgharidusega naine on mitte ainult suurim lugeja, vaid üldse võtmeisik eesti kultuuri edasikandmisel (sest käib ka teatris, kontserdil ja näitusel); keskealine madalama haridustasemega mees on pigem raamatuhuvita; pole tõsi, et noored ei loe ...