Otse põhisisu juurde

Miks sina kinos käid?

Mina käisin eile näiteks sellepärast, et see oli hea jahe koht. Eks ole ju teada, et ka tavapärase ilmaga tuleb kinno minnes sall kaasa võtta, seal alati tuul puhub.

Vaatasin filmi "Kuumad suveööd". Intrigeeriv pealkiri ja väga sobiv ka. Filmi tegevus toimus nimelt kohas, kus oli parajasti käimas viimase 68 aasta kuumim suvi. Aga see, mulle tundub, oli ainult ütlemise pärast nii- mina näiteks küll ei käiks pikkade teksadega, kui õues on 34 kraadi sooja, nemad seal muudkui käisid.

Sisu mõttes oli noorsoolugu. Noormees saadetakse peale isa surma teise keskkonna mõttes suveks tädi juurde, seal satub ta pooljuhuslikult narkoäriga tegelema ja oma narkoärikast sõbra õega kurameerima. Jah, ma kasutasin seda sõna. 

Süngem kui mõni noortekas muidugi, aga stiili mõttes mitte nii ameerika kui mõned.

Tegevus toimus aastal 1991. Oh, vaatamise ajal ma ei mõelnudki selle peale, aga seal mingid sündmused toimusidki näiteks 20.augustil 1991, oli kuupäevaliselt välja toodud.

Muusika oli lahe, Roxette'ist David Bowie'ni. Või lõputiitrite laul "True love will find you in the end" orkestrilt Crybaby.


Aga. Peamine põhjus, miks ma siia kirjutan. Et ise meelde jätta, et peategelast mänginud Timothée Chalamet nägi välja nagu minu valvenäitleja Matthew Goode miinus kusagil 20 eluaastat. Ahaa, sama tüüp mängis filmis "Call me by your name", mida ma polegi veel vaadanud.

Ma saan aru jah, et siin nad ei näe eriti sarnased välja, aga proovi
leida häid pilte, kust oleks aru saada. 

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...