Otse põhisisu juurde

Muusikaauhinnad 2017

Uus on taasleitud vana, tuleb tõdeda. Olen nostalgialainel, nõnda et siit tuleb mitmeid lugusid, millega mul on juba pikemaajalised suhted.

Aasta hulluke: Kate Bush - Wuthering Heights (võib ka Saara Kadaku esituses näosaatest) 
Võimalusel koos viidjoga vaadata. Omaette huvitav kogemus on püüda seda kaasa laulda. Ühtlasi huvitav, kas mõni koor ei tahaks seda laulda. Tundub, et võiks olla sihuke mõnus hüsteeriline koorilaul.


Aasta õhkaja: The Verve - The Drugs don't work
The Verve on muidugi täiuslik melanhooliabänd, mida mõni ei suuda üldse kuulata, aga minu jaoks võib see laul ka rõõmsamaid kujusid võtta, kui tahab.




Aasta tantsuhitt: Sylvester - Make me feel mighty real
Kui tantsuhimulisel inimesel on kunagi olnud hea aeg elada, siis 70ndatel.


Aasta koorilaul: Rasmus Puur - Meie
Kohtusin selle Anna Haava luuletusega esmakordselt kusagil keskkooli lõpus. Sel aastal oli kena taaskohtumine.


Aasta unistaja: Jem - Flying high 
Jällegi mingi 10 aastat tean seda laulu, aga sel aastal hakkas ta väga kaunis tunduma oma kahehäälsuses ja maitea, mingid viiulid on siin taustal vist? Mingi selline kõla on igal juhul, mida ma pahaks ei pane.


Aasta soovitus: Cigarettes after Sex 
Just sellise intrigeeriva nimega orkestrit soovitas mul kuulata YouTube. Ma pole kindel, kas ta on before või after, aga mulle meeldib. Sugestiivne on see sõna vist. Ja ma siiani ei tea, mis soost on laulja.


Aasta avang: The Cure – Plainsong 
Parem pikk algus kui pikk lõpp.


Aasta diip: Regina Spektor - Firewood 
The piano is not firewood yet on minu meelest nii diibilt öeldud, et ma vahepeal mõtlen, kas ma ikka saan aru kõigest, mida sellega võidakse mõelda. Veel mitu head lauset on ses laulus. The heart beats in threes just like a waltz jms.


Aasta kaver: Salvador Sobral - A case of you 
Võinuks siia lisada ka selle, et Salvador Sobral esitas aasta euroloo, aga mulle isegi veel rohkem meeldis see, kuidas ta seda Joni Mitchelli laulu laulis. (Kõigist neist lauljatest, kes on A case of you laulda võtnud võiks muidugi üldse eraldi tabeli teha.)


Aasta täiuslik: Sigur Ros - Hoppipolla 
Mitte ainult aasta tegelikult. Ma täitsa tõsiselt arvan, et see on üks kaasaja kõige täiuslikumaid laule. Selline avar ja rõõmus. Sõnades räägitakse muuhulgas sellest, kuidas on ilma kummikuteta porilombis hüpata. (Kas kõlab natuke nagu Põrsas Peppa?)


Aasta instrumentaal: The Corrs instrumentaalpalaga, mille nime ma ei tea. 
Veel üks vana lugu, mis on toredale kaasahaarava energiaga.  Kuna tegemist on mingi rahvalauluga, siis poleks vist pidanud olema väga suur üllatus seda sel aastal mingis Poldarki osas kuulda. (Seal küll ilmselgelt kellegi teise kui The Corrsi esituses.)


Aasta hümni kordussaade: Islandi hümni instrumentaalversioon 
Käin seda vahepeal YouTube'is kuulamas ja mõtlen et oh...jess.


Aasta üllatusorel: Victoria soundtrack - The Wedding (või ka mõni muu lugu)
Orel on selline pill, mida ma reeglina ei talu, aga siin on nii kaunid meloodiad, et isegi orel ei sega. Flöödid on veel ilusamad, ühtlasi kasutatakse neid kogu soundtrackil väga mõnusalt rongivile hääle tekitamiseks . Häh, ja nüüd on juutuubist kadunud see The Wedding. Paneme siis kroonimismuusika, kus on lihtsalt mõnus koorilaul.


Aasta lõdvestusharjutus: Liisi Koikson - Viire takka 
Süldiks võib muutuda, kui seda kuulama jääda, meeldivalt unine on. Ja mulle istub, kui mõni laulja veel on, kes ei pea vajalikuks igal hetkel oma tohutuid vokaalseid võimeid demonstreerida. Küll nad paistavad ise välja, kui olemas on. (See on umbes sama nagu need inimesed, kes suudavad targutamata targad välja paista.)


Tantsuhitte ei saanud veel küllalt: Jackson 5 - Blame it on the boogie
Sa vaata neid!


Aasta bänd: Oasis - Stand by me (ja veel paljud lood)
Oasis on üks kõige lahedamaid bände üldse, seda ma ütlen.


Lõpetusüllatus: Lana del Ray - Love
Kuna (nagu ka eelnevatest lugudest näha) ma pole enam kursis muusikaga, mis konkreetselt sel aastal on ilmunud, siis käin aasta lõpus tihtipeale mingeid muusikaportaalide aasta parimate lugude tabeleid vaatamas. Ja mis ma näiteks Pitchforki tabelist praegu leidsin. See laul, mille mina aasta esimeses pooles puhtjuhuslikult leidsin, on täitsa sellest aastast. Sihuke meeldivalt udune ja romantiline ka. Isegi Aasta Hitti sain nüüd oma hääled ära saata, muidu tundus, et ei saagi, sest ma ei tea selle aasta laule.

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...