Otse põhisisu juurde

Filmiaasta 2017

Nagu ka varasemalt, panin siia lisaks filmidele ka mõned miniseriaalid, sest need tunduvad sobivat koos filmidega nimekirja.

27. Muumia - Kui nad seda kõike nüüd tõsiselt mõtlesid, siis see ei mõjunud tõsiseltvõetavalt.
26. High-Rise - Selline teoorias hea film, tegevus toimub mingis korteritega kõrghoones ja. Tegelikkuses oli vähe arusaamatu ja seetõttu muutus tüütuks. Jube diip.
Diip Tom Hiddleston
25. Sandor slash Ida - Rootsi film Sandorist, kes on teismeline balletipoiss, ja Idast, kellel on muidu peas teismelisuse ja muud probleemid.
24. Into the Woods - Üritab mingit muinasjututeemat arendada, aga see läheb liiga lambiks ära.
23. Room at the Top - 2-osaline seriaal, kus eriti midagi ei juhtu. Või oli liiga diip minu jaoks.
22. Spider-Man: Homecoming - Mõned päris head naljad olid, aga muud väga ei mäleta.
21. Fantastic Beasts and where to find them - Ei olnud kaugeltki nii köitev kui kõige igavam Harry Potteri film.

Tere jälle, sina.
20. Little Dorrit - Üli-inglaslik Dickensi romaani põhjal tehtud seriaal. Minu jaoks on Dickensi maailm natuke liiga mustvalge üldiselt, mistõttu ka ilmselgelt väga kvaliteetsele seriaalile nii madal koht. Aga seda näitas muide ETV+, mis näitab üldse mitmesuguseid seriaale, mida minul on huvi vaadata. Tihti lihtsalt ei saagi teada, et see või teine asi seal jookseb.
19. Päevad, mis ajasid segadusse - Mõtlesin, et lõbus vilm, aga osutus üsna draamaks. 90ndad olid tõetruud.
18. Rebel in the Rye - J.D.Salingerist film, siin juba kirjutasin.
17. Madame - Prantsuse film, ka siin kirjutasin.
16. The Halcyon - Miniseriaal, mille tegevuspaik 1940.aasta Londonis mingis kõrgema seltskonna hotellis oli atraktiivne.

Ilus trepp.
15. Sangarid - Mõtlesin, et on naljakam. Aga olustikudraamana jumala ok.
14. Detsembrikuumus - Igav ei olnud, aga mingeid ülisuuri muljeid ka pole. Liisi Koiksoni soeng on meeles.
13. 8 minutes idle - Hipster-noortekas võiks öelda.
12. Victoria and Abdul - Judi Dench mängib jälle kuninganna Victoriat. Humoorikalt mängib. 
11. The Prime of Miss Jean Brodie - pea 50 aastat noorem Maggie Smith Oscari-väärilises rollis.
Eile sai 83-aastaseks muide.
10. The Incident - Film, kus väga palju ei räägita, aga on palju detaile, mis kõnelevad täpselt nii, nagu sa neid tõlgendad. Lugu on abielupaarist ja sellest, kuidas üks teismeline tüdruk nende elu...muudab. Meeleolu mõttes pigem sünge.
9. London Town - 70ndad, The Clashi fännist poiss, kes ühtlasi oma väiksele õele isa eest on. Ei ole masendav, armas on.
8. Matilda - Enne, kui Nikolai II-l oli Alexandra, oli tal väidetavalt Matilda. Huvitav oli, melodramaatiline kohati. Venelased oskavad hästi teha melodraamat.
7. Birdsong - Mitte kõige tempokam, aga kui raamatut olla enne lugenud, siis päris ok. Ühtlasi oli see osa, mis raamatus mittevajalik tundus, seriaalist välja jäetud.
6. The Imitation Game - Teema mõttes märkimisväärne ja muidu kah sihuke hea, aga uuesti vist ei viitsiks. Ok, natuke viitsiks kah vist. Mulle meeldis küll.

Kas ma ei öelnud, et Matthew Goode on minu valvenäitleja?
5. Gone Girl - Just enne filmi vaatamist loetud raamat oli vähe pinevam, aga film oli ka põnev.
4. The Hateful Eight - 3 tundi on minu jaoks liiga pikk filmi pikkus, kuigi siin oli sellel kergel venimisel nagu oma roll isegi täita. Stiilne, nagu ikka Tarantinol.
3. About time - Ajasrändamisteema. Sihuke siiras. Ja armas ilma imal olemata.
2. Pillars of the Earth - Keskaeg pole minu lemmikperiood, aga siin ei seganud. Palju teada näitlejaid ja sihuke... monumentaalne lugu. 10-osaline seriaal.
1. Paddington 2 - Kas just aasta parim, aga üleni nunnu.

Roosa ju on nunnu?
4 filmi on siin, mis kõik 1 Oscari võitsid (Fantastic Beasts kostüümide eest, Miss Jean Brodie naispeaosatäitja, Imitation Game stsenaariumi eest, Hateful Eight muusika eest). 

5 filmil/seriaalil on jumalikus IMDB-s kõrgem hinne kui 8: Little Dorritt (8,3); Paddington 2, Pillars of the Earth, Gone Girl (kõik 8,1); Imitation Game (8,0). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...