Otse põhisisu juurde

Filmiaasta 2017

Nagu ka varasemalt, panin siia lisaks filmidele ka mõned miniseriaalid, sest need tunduvad sobivat koos filmidega nimekirja.

27. Muumia - Kui nad seda kõike nüüd tõsiselt mõtlesid, siis see ei mõjunud tõsiseltvõetavalt.
26. High-Rise - Selline teoorias hea film, tegevus toimub mingis korteritega kõrghoones ja. Tegelikkuses oli vähe arusaamatu ja seetõttu muutus tüütuks. Jube diip.
Diip Tom Hiddleston
25. Sandor slash Ida - Rootsi film Sandorist, kes on teismeline balletipoiss, ja Idast, kellel on muidu peas teismelisuse ja muud probleemid.
24. Into the Woods - Üritab mingit muinasjututeemat arendada, aga see läheb liiga lambiks ära.
23. Room at the Top - 2-osaline seriaal, kus eriti midagi ei juhtu. Või oli liiga diip minu jaoks.
22. Spider-Man: Homecoming - Mõned päris head naljad olid, aga muud väga ei mäleta.
21. Fantastic Beasts and where to find them - Ei olnud kaugeltki nii köitev kui kõige igavam Harry Potteri film.

Tere jälle, sina.
20. Little Dorrit - Üli-inglaslik Dickensi romaani põhjal tehtud seriaal. Minu jaoks on Dickensi maailm natuke liiga mustvalge üldiselt, mistõttu ka ilmselgelt väga kvaliteetsele seriaalile nii madal koht. Aga seda näitas muide ETV+, mis näitab üldse mitmesuguseid seriaale, mida minul on huvi vaadata. Tihti lihtsalt ei saagi teada, et see või teine asi seal jookseb.
19. Päevad, mis ajasid segadusse - Mõtlesin, et lõbus vilm, aga osutus üsna draamaks. 90ndad olid tõetruud.
18. Rebel in the Rye - J.D.Salingerist film, siin juba kirjutasin.
17. Madame - Prantsuse film, ka siin kirjutasin.
16. The Halcyon - Miniseriaal, mille tegevuspaik 1940.aasta Londonis mingis kõrgema seltskonna hotellis oli atraktiivne.

Ilus trepp.
15. Sangarid - Mõtlesin, et on naljakam. Aga olustikudraamana jumala ok.
14. Detsembrikuumus - Igav ei olnud, aga mingeid ülisuuri muljeid ka pole. Liisi Koiksoni soeng on meeles.
13. 8 minutes idle - Hipster-noortekas võiks öelda.
12. Victoria and Abdul - Judi Dench mängib jälle kuninganna Victoriat. Humoorikalt mängib. 
11. The Prime of Miss Jean Brodie - pea 50 aastat noorem Maggie Smith Oscari-väärilises rollis.
Eile sai 83-aastaseks muide.
10. The Incident - Film, kus väga palju ei räägita, aga on palju detaile, mis kõnelevad täpselt nii, nagu sa neid tõlgendad. Lugu on abielupaarist ja sellest, kuidas üks teismeline tüdruk nende elu...muudab. Meeleolu mõttes pigem sünge.
9. London Town - 70ndad, The Clashi fännist poiss, kes ühtlasi oma väiksele õele isa eest on. Ei ole masendav, armas on.
8. Matilda - Enne, kui Nikolai II-l oli Alexandra, oli tal väidetavalt Matilda. Huvitav oli, melodramaatiline kohati. Venelased oskavad hästi teha melodraamat.
7. Birdsong - Mitte kõige tempokam, aga kui raamatut olla enne lugenud, siis päris ok. Ühtlasi oli see osa, mis raamatus mittevajalik tundus, seriaalist välja jäetud.
6. The Imitation Game - Teema mõttes märkimisväärne ja muidu kah sihuke hea, aga uuesti vist ei viitsiks. Ok, natuke viitsiks kah vist. Mulle meeldis küll.

Kas ma ei öelnud, et Matthew Goode on minu valvenäitleja?
5. Gone Girl - Just enne filmi vaatamist loetud raamat oli vähe pinevam, aga film oli ka põnev.
4. The Hateful Eight - 3 tundi on minu jaoks liiga pikk filmi pikkus, kuigi siin oli sellel kergel venimisel nagu oma roll isegi täita. Stiilne, nagu ikka Tarantinol.
3. About time - Ajasrändamisteema. Sihuke siiras. Ja armas ilma imal olemata.
2. Pillars of the Earth - Keskaeg pole minu lemmikperiood, aga siin ei seganud. Palju teada näitlejaid ja sihuke... monumentaalne lugu. 10-osaline seriaal.
1. Paddington 2 - Kas just aasta parim, aga üleni nunnu.

Roosa ju on nunnu?
4 filmi on siin, mis kõik 1 Oscari võitsid (Fantastic Beasts kostüümide eest, Miss Jean Brodie naispeaosatäitja, Imitation Game stsenaariumi eest, Hateful Eight muusika eest). 

5 filmil/seriaalil on jumalikus IMDB-s kõrgem hinne kui 8: Little Dorritt (8,3); Paddington 2, Pillars of the Earth, Gone Girl (kõik 8,1); Imitation Game (8,0). 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...