Otse põhisisu juurde

Kohalaulud, osa 2

Ülemine ots ehk kohad 15-1.

15. Caribou - Odessa
Pisut moodsama muusika esindaja kui mõni siin. Aga isegi juba 7 aastat vana laul.


14. Nouvelle Vague - Guns of Brixton
The Clashi versioon jäi 30 hulgast välja, sest mulle meeldib see rahulik miisuhäälne versioon rohkem. Ja Brixton on piirkond Londonis (nii eneseharimise mõttes lisan)


13. Sarah Slean - California
Harva tuleb meelde seda ise kuulata, aga kui ta suvaliselt käima hakkab, siis meenub, et aaa, see on ju see meeldivalt raskekõlaline laul, mis mulle nii väga meeldib. Samas reeglina ei masenda.


12. Eesti Raadio Meeskvartett - Tihemetsa Tiina
Need on siiski huvitavad laulud, kus sõnadel on ka muu eesmärk peale lihtsalt laulusõnadeks olemise. Ja loomulikult kuulub see laul kaaslaulmise toreduse skaalal positiivsesse otsa.


11. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
"Love Actually" põhimuusika. Mul suva, et see on ehk liiga pateetilise kõlaga. Ikkagi klaver ja düdüdüdüü.


10. Montserrat Caballe ja Freddie Mercury - Barcelona
Kaval lugu. Kuna ooperilaul on nagunii kõige dramaatilisem viis laulda, siis on väga anderikas lisada siia veel dramaatiline poplaulja Freddie Mercury. Mulle meeldib.


9. Real - Elektrirongiga Tallinnast Pääskülla
Eks tehtud kunagi lahedaid laule. Väga nunnu on see, et kui otsingusse panna selle laulu nimi, siis esimene tulemus, mis ei ole selle lauluga seotud, on Elroni koduleht.


8. Sigur Ros - Milano
Võib-olla natuke armastuse/vihkamise laul. Mõni saab migreeni sellest muusikast, mõnel paneb delfiinihäälega laulja kõhu valutama. Mulle jällegi tundub, et kui peaks tulema mingi asi, mis on muusika järgmine tase (a la muusika 2.0), siis see oleks midagi sihukest. Pole kindel, kas see on just kindlasti parem kui praegune muusika, aga ta on nagu... järgmine. Postmodernism.


7. Dagö - Šveits
Vennaskonna järel oli Dagö järgmine, kellel oli päris mitu kohanimega laulu. "Šveits" on muide Dagö esimese plaadi esimene lugu.


6. The Pogues & Kirsty MacColl – Fairytale of New York
Kõige paremate jõululaulude tabelis saaks hea koha. Samas pole nii jõulukas, et muul ajal kuulata ei kannataks. Ja mulle väga meeldib, et mulle see laul meeldib. 


5. Joni Mitchell - California
Proovi kaasa laulda, I dare you.


4. The National - Daughters of the Soho riots
Kui vaikusel oleks hääl, siis see võiks olla selline. Või kui vihm oleks laul. Näe, kisub luuleliseks. 


3. Ultima Thule - Liivimaa pastoraal
Huvitav on ainult see, et olin juba aastaid ja aastaid olnud täisealine, kui alles sellise laulu olemasolust teadlikuks sain. Andekad sõnad sobiva meeleoluga laulul. Nagu "Mis maa see on" vähem pühalikus versioonis või midagi. 


2. The National - England
Mul hakkavad süda ja veel mõned kohad värisema selle laulu peale. 


1. Simon and Garfunkel - The Only living boy in New York
Täitsa juhuslik lugu, et ma täitsa juhuslikult ma ütleksin et kusagil 6 aastat tagasi vaatasin seriaali "Everwood" mingit osa. Aga polnud vist juhuslik ikka, seal oli see laul. Sellest ajast peale me suhtleme omavahel tihedalt. Või siis vähemalt mina selle lauluga. Tom, get your plane right on time... Sel aastal muide tuleb selle laulu nimeline film ka. 


See on siiski ainuke tabel, ma kardan, kus New York Englandist ja Liivimaast ettepoole saab. 

Kommentaarid

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...