Otse põhisisu juurde

Kohalaulud, osa 2

Ülemine ots ehk kohad 15-1.

15. Caribou - Odessa
Pisut moodsama muusika esindaja kui mõni siin. Aga isegi juba 7 aastat vana laul.


14. Nouvelle Vague - Guns of Brixton
The Clashi versioon jäi 30 hulgast välja, sest mulle meeldib see rahulik miisuhäälne versioon rohkem. Ja Brixton on piirkond Londonis (nii eneseharimise mõttes lisan)


13. Sarah Slean - California
Harva tuleb meelde seda ise kuulata, aga kui ta suvaliselt käima hakkab, siis meenub, et aaa, see on ju see meeldivalt raskekõlaline laul, mis mulle nii väga meeldib. Samas reeglina ei masenda.


12. Eesti Raadio Meeskvartett - Tihemetsa Tiina
Need on siiski huvitavad laulud, kus sõnadel on ka muu eesmärk peale lihtsalt laulusõnadeks olemise. Ja loomulikult kuulub see laul kaaslaulmise toreduse skaalal positiivsesse otsa.


11. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
"Love Actually" põhimuusika. Mul suva, et see on ehk liiga pateetilise kõlaga. Ikkagi klaver ja düdüdüdüü.


10. Montserrat Caballe ja Freddie Mercury - Barcelona
Kaval lugu. Kuna ooperilaul on nagunii kõige dramaatilisem viis laulda, siis on väga anderikas lisada siia veel dramaatiline poplaulja Freddie Mercury. Mulle meeldib.


9. Real - Elektrirongiga Tallinnast Pääskülla
Eks tehtud kunagi lahedaid laule. Väga nunnu on see, et kui otsingusse panna selle laulu nimi, siis esimene tulemus, mis ei ole selle lauluga seotud, on Elroni koduleht.


8. Sigur Ros - Milano
Võib-olla natuke armastuse/vihkamise laul. Mõni saab migreeni sellest muusikast, mõnel paneb delfiinihäälega laulja kõhu valutama. Mulle jällegi tundub, et kui peaks tulema mingi asi, mis on muusika järgmine tase (a la muusika 2.0), siis see oleks midagi sihukest. Pole kindel, kas see on just kindlasti parem kui praegune muusika, aga ta on nagu... järgmine. Postmodernism.


7. Dagö - Šveits
Vennaskonna järel oli Dagö järgmine, kellel oli päris mitu kohanimega laulu. "Šveits" on muide Dagö esimese plaadi esimene lugu.


6. The Pogues & Kirsty MacColl – Fairytale of New York
Kõige paremate jõululaulude tabelis saaks hea koha. Samas pole nii jõulukas, et muul ajal kuulata ei kannataks. Ja mulle väga meeldib, et mulle see laul meeldib. 


5. Joni Mitchell - California
Proovi kaasa laulda, I dare you.


4. The National - Daughters of the Soho riots
Kui vaikusel oleks hääl, siis see võiks olla selline. Või kui vihm oleks laul. Näe, kisub luuleliseks. 


3. Ultima Thule - Liivimaa pastoraal
Huvitav on ainult see, et olin juba aastaid ja aastaid olnud täisealine, kui alles sellise laulu olemasolust teadlikuks sain. Andekad sõnad sobiva meeleoluga laulul. Nagu "Mis maa see on" vähem pühalikus versioonis või midagi. 


2. The National - England
Mul hakkavad süda ja veel mõned kohad värisema selle laulu peale. 


1. Simon and Garfunkel - The Only living boy in New York
Täitsa juhuslik lugu, et ma täitsa juhuslikult ma ütleksin et kusagil 6 aastat tagasi vaatasin seriaali "Everwood" mingit osa. Aga polnud vist juhuslik ikka, seal oli see laul. Sellest ajast peale me suhtleme omavahel tihedalt. Või siis vähemalt mina selle lauluga. Tom, get your plane right on time... Sel aastal muide tuleb selle laulu nimeline film ka. 


See on siiski ainuke tabel, ma kardan, kus New York Englandist ja Liivimaast ettepoole saab. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...