Otse põhisisu juurde

Kohalaulud, osa 2

Ülemine ots ehk kohad 15-1.

15. Caribou - Odessa
Pisut moodsama muusika esindaja kui mõni siin. Aga isegi juba 7 aastat vana laul.


14. Nouvelle Vague - Guns of Brixton
The Clashi versioon jäi 30 hulgast välja, sest mulle meeldib see rahulik miisuhäälne versioon rohkem. Ja Brixton on piirkond Londonis (nii eneseharimise mõttes lisan)


13. Sarah Slean - California
Harva tuleb meelde seda ise kuulata, aga kui ta suvaliselt käima hakkab, siis meenub, et aaa, see on ju see meeldivalt raskekõlaline laul, mis mulle nii väga meeldib. Samas reeglina ei masenda.


12. Eesti Raadio Meeskvartett - Tihemetsa Tiina
Need on siiski huvitavad laulud, kus sõnadel on ka muu eesmärk peale lihtsalt laulusõnadeks olemise. Ja loomulikult kuulub see laul kaaslaulmise toreduse skaalal positiivsesse otsa.


11. Craig Armstrong - Glasgow Love Theme
"Love Actually" põhimuusika. Mul suva, et see on ehk liiga pateetilise kõlaga. Ikkagi klaver ja düdüdüdüü.


10. Montserrat Caballe ja Freddie Mercury - Barcelona
Kaval lugu. Kuna ooperilaul on nagunii kõige dramaatilisem viis laulda, siis on väga anderikas lisada siia veel dramaatiline poplaulja Freddie Mercury. Mulle meeldib.


9. Real - Elektrirongiga Tallinnast Pääskülla
Eks tehtud kunagi lahedaid laule. Väga nunnu on see, et kui otsingusse panna selle laulu nimi, siis esimene tulemus, mis ei ole selle lauluga seotud, on Elroni koduleht.


8. Sigur Ros - Milano
Võib-olla natuke armastuse/vihkamise laul. Mõni saab migreeni sellest muusikast, mõnel paneb delfiinihäälega laulja kõhu valutama. Mulle jällegi tundub, et kui peaks tulema mingi asi, mis on muusika järgmine tase (a la muusika 2.0), siis see oleks midagi sihukest. Pole kindel, kas see on just kindlasti parem kui praegune muusika, aga ta on nagu... järgmine. Postmodernism.


7. Dagö - Šveits
Vennaskonna järel oli Dagö järgmine, kellel oli päris mitu kohanimega laulu. "Šveits" on muide Dagö esimese plaadi esimene lugu.


6. The Pogues & Kirsty MacColl – Fairytale of New York
Kõige paremate jõululaulude tabelis saaks hea koha. Samas pole nii jõulukas, et muul ajal kuulata ei kannataks. Ja mulle väga meeldib, et mulle see laul meeldib. 


5. Joni Mitchell - California
Proovi kaasa laulda, I dare you.


4. The National - Daughters of the Soho riots
Kui vaikusel oleks hääl, siis see võiks olla selline. Või kui vihm oleks laul. Näe, kisub luuleliseks. 


3. Ultima Thule - Liivimaa pastoraal
Huvitav on ainult see, et olin juba aastaid ja aastaid olnud täisealine, kui alles sellise laulu olemasolust teadlikuks sain. Andekad sõnad sobiva meeleoluga laulul. Nagu "Mis maa see on" vähem pühalikus versioonis või midagi. 


2. The National - England
Mul hakkavad süda ja veel mõned kohad värisema selle laulu peale. 


1. Simon and Garfunkel - The Only living boy in New York
Täitsa juhuslik lugu, et ma täitsa juhuslikult ma ütleksin et kusagil 6 aastat tagasi vaatasin seriaali "Everwood" mingit osa. Aga polnud vist juhuslik ikka, seal oli see laul. Sellest ajast peale me suhtleme omavahel tihedalt. Või siis vähemalt mina selle lauluga. Tom, get your plane right on time... Sel aastal muide tuleb selle laulu nimeline film ka. 


See on siiski ainuke tabel, ma kardan, kus New York Englandist ja Liivimaast ettepoole saab. 

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...