Otse põhisisu juurde

Täna hakkan ennustajaks

Kuna minu valduses on Dixiti kaardid, millega pole Dixitit mängitud, siis need on ju puhas kuld ennustamise jaoks. (Teate küll seda teooriat, et ennustamiskaartidega ei tohi kaardimänge mängida.) Lasen siis aga käia. Mida toob aasta 2017? Muahahahaha.

Maitea, kas tuleb lisada ka tekst, et I own nothing, kõik pildid kuuluvad sellele, kellele Dixiti mängu õigused kuuluvad.

Kuhu olen jõudnud 2017. aasta alguseks?
Tundub, et mingi valgustuseni olen
jõudnud. Või olen ise valgustaja?

2017. aasta põhiülesanne
Vaimsed kõrgused? Või õppimine, kuidas
olla puu, kui ümberringi kõik on majad? 

Eneseteostus ja minu "mina" 2017. aastal
Ilmselt sünnib uus "mina",
sest, nagu näha, lendab vana
õhku varem või hiljem.

Rahaasjad 2017. aastal
Tundub, et see istub siin niisama.
Ju siis raha on, kui midagi tegema ei pea.

Sugulased ja naabrid 2017. aastal
Äkki minu orhidee läheb õitsema ja
naabrinaine hakkab seda endale
himustama?

Kodu 2017. aastal
Väga tabav! Kodutu vast pole, kui
võti taskus on. Huvitav milline võti?

Armastus 2017. aastal
Kas mina ümmardan kedagi või keegi
ümmardab mind? Igal juhul tundub, et
pakutakse seda, teist ja kolmandat, aga
ükski ei kõlba. 

Partnerlus 2017. aastal
Suur veli ja väike veli?

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2017. aastal
Ääää...tundub, et õitseb?

Reisid aastal 2017
Randa reisimine pole minu teema
just. Äkki see on Taevaskoda, sest
see pistoda on sihuke nagu "Viimses
reliikvias" oli. 

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2017
Kas tõesti saab minust see vana trüki-
masinaga töötav hipsterkirjanik? Kõik
need raamatud, mille ideid mul pole... 

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2017
Hoian vägisi kinni neid 3 inimest,
kellega ma suhtlen? :D

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Väga sobiv kaart muide. See on Dixiti
mängus ka alati see, mille kohta ma ei
oska midagi öelda. Ilmselt sellepärast
ei oskagi, et on tunnetamatu alateadvus.

Kuhu olen jõudnud 2017. aasta lõpuks?
Äää, what is this? Peas hakkan
linnulaulu kuulma ja kulme üle pea
kammima?

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »