Otse põhisisu juurde

Täna hakkan ennustajaks

Kuna minu valduses on Dixiti kaardid, millega pole Dixitit mängitud, siis need on ju puhas kuld ennustamise jaoks. (Teate küll seda teooriat, et ennustamiskaartidega ei tohi kaardimänge mängida.) Lasen siis aga käia. Mida toob aasta 2017? Muahahahaha.

Maitea, kas tuleb lisada ka tekst, et I own nothing, kõik pildid kuuluvad sellele, kellele Dixiti mängu õigused kuuluvad.

Kuhu olen jõudnud 2017. aasta alguseks?
Tundub, et mingi valgustuseni olen
jõudnud. Või olen ise valgustaja?

2017. aasta põhiülesanne
Vaimsed kõrgused? Või õppimine, kuidas
olla puu, kui ümberringi kõik on majad? 

Eneseteostus ja minu "mina" 2017. aastal
Ilmselt sünnib uus "mina",
sest, nagu näha, lendab vana
õhku varem või hiljem.

Rahaasjad 2017. aastal
Tundub, et see istub siin niisama.
Ju siis raha on, kui midagi tegema ei pea.

Sugulased ja naabrid 2017. aastal
Äkki minu orhidee läheb õitsema ja
naabrinaine hakkab seda endale
himustama?

Kodu 2017. aastal
Väga tabav! Kodutu vast pole, kui
võti taskus on. Huvitav milline võti?

Armastus 2017. aastal
Kas mina ümmardan kedagi või keegi
ümmardab mind? Igal juhul tundub, et
pakutakse seda, teist ja kolmandat, aga
ükski ei kõlba. 

Partnerlus 2017. aastal
Suur veli ja väike veli?

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2017. aastal
Ääää...tundub, et õitseb?

Reisid aastal 2017
Randa reisimine pole minu teema
just. Äkki see on Taevaskoda, sest
see pistoda on sihuke nagu "Viimses
reliikvias" oli. 

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2017
Kas tõesti saab minust see vana trüki-
masinaga töötav hipsterkirjanik? Kõik
need raamatud, mille ideid mul pole... 

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2017
Hoian vägisi kinni neid 3 inimest,
kellega ma suhtlen? :D

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Väga sobiv kaart muide. See on Dixiti
mängus ka alati see, mille kohta ma ei
oska midagi öelda. Ilmselt sellepärast
ei oskagi, et on tunnetamatu alateadvus.

Kuhu olen jõudnud 2017. aasta lõpuks?
Äää, what is this? Peas hakkan
linnulaulu kuulma ja kulme üle pea
kammima?

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...
1 kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »