Otse põhisisu juurde

7 punkti asemel 7 lõiku ehk 0 punkt(i)*

Oo, kirjanurk, mida ma küll seekord sinusse võiks kirjutada.

Palju õnne, kui sul on sel nädalal sünnipäev (olnud). Palju õnne-palju õnne. See on jällegi seepärast, et ma ise ka pärast aru ei saaks, mida või keda ma siin mõelnud olen. Muuseas mõne sellise postituse peale olen siin blogis hiljem sattunud ja tõsi ta on- päris mitmest ei saa mitu aastat hiljem enam aru, mida paganat ma tol hetkel oma krüptilise sõnumiga mõelnud olen. Mõnest jälle saan väga hästi aru ka aastaid hiljem.

Teateid lähenevast kevadest: Täna on selle aasta esimene päev, kus päeva pikkus on üle 8 tunni (täpsemalt 8 tundi ja 3 minutit). Päike tõusis kell 8.25 ja loojub kell 16.28. Võrreldes 1.jaanuariga tõusis päike täna 35 minutit varem ja loojub 54 minutit hiljem. Eks linnud laula ka juba teisiti. Tiu-tiu. Või nagu ütleb paljulaenutatud autor Kristiina Ehin: kui räästad tilguvad aga kevadet veel ei ole

Siin ma polegi sellest rääkinud, et "Nullpunkti" film on ka nähtud juba natuke aega tagasi. Mulle meeldis päris palju. Nagu "Klass" positiivsemas võtmes. Ühtlasi tekkis sarnaselt "Klassiga" soov jalgu trampida mingite kohtade peal. Ebaõiglust on ülimalt ebamugav vaadata. Selle peale nad mängivadki.

Huumorit sai. Kuigi ma pole suur avaliku ropendamise heakskiitja (ja kinolina on kahtlemata avalik koht), usun, et kui tegelaseks on tüüp, kes on mingi päriselu tüübi pealt maha kirjutatud, siis tegelane ei saa öelda lihtsalt raisk, kui päriselu tüüp ütleks sama koha peal %&?¤&!/*%¤. Kes seda raisatavat tegelast ikka usuks.

Olgem ausad, filmid, kus tegevus toimub suuresti koolis, on reeglina huvitavad kõigile, sest kooliaeg on piisavalt pikk, et seda ka täiskasvanuna mitte unustada. Ühesõnaga...samastumine. (Nägite, praegu ma kirjutasin ühesõnaga ja siis järgneski üks sõna. Uhke.)

Mul on hea meel, et nullpunkt saabus enne filmi lõppu ja mitte filmi lõpus. Aga see koht, mis filmi lõpus saabus, meeldis kõige rohkem. Väärikus ja pealispinnast läbi nägemine kaunistavad nii noort kui vana. Johannes on tubli poiss. Vend Pius ka.

*pealkiri on nutikas, kas te ei leia

Kommentaarid

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...