Otse põhisisu juurde

Veel 7 punkti

Taas üks postitus sildiga "tähelepanekud"
  • Ütleme, et oleksin näiteks maaler ja koht, kus parajasti töötan, on mingi kontorihoone (kus seega töötab terve hulk kontoritöötajaid). Kas mul tuleks sel juhul mõte, et paneks endale töö (st siis värvimise) taustaks näiteks raadio üürgama? No ei tuleks ju, ma ju saaksin aru, et see ehk segab teisi inimesi, kes selles majas ka töötavad. Kõik ei saa aru. 
  • Eelnevaga seonduvalt üks mõte, mis aeg-ajalt ikka pähe tuleb. Kas selle tüübi elu, kes raadio üürgama paneb, on lihtsam kui minu oma? Kui tal ilmselt ei tulegi seda mõtet, et ta kedagi segada võiks, siis on ju lihtsam kui minul, kes ma mõtlen, et näe, ei saa raadiot panna, äkki segab teisi. 
  • Mida öelda inimestele, kellele pead kõnet ainult korra elus ja täpselt ette antud teemat nagu "Ahvena arvukus Eesti veekogudes" ei ole?
    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.
    /Doris Kareva/
  • Huvitav on näha, kuidas mingid sündmused/väljendid/naljad vananevad inimeste jaoks väga erineva kiirusega. Ilmselt oleneb see sellest, millised sündmused ja kui palju kellegi elus vahepeal on juhtunud. Mõne jaoks on mingi 10 aasta tagune lugu veel vägagi päevakorral, teine ei saa enam üldse pihta, millest jutt käib. Sama lugu on inimsuhetega ka tegelikult. On neid, kes kannavad mõne tuttava päris maha, kui temaga aasta-paar suhelnud pole, teiste jaoks pole see kuigi pikk aeg ja kõik on ikka nii "nagu vanasti". Oleneb ilmselt jälle kui suur inimeste ringlus ja vahetumine kellegi elus on. Polegi vist head ega halba, ainult erinevad lähenemised.
  • See pole ammu enam midagi uut, aga mulle tundub, et mõned blogid pole valdkonnast "(ajaviite)kirjutamine", vaid pigem valdkonnast "reklaam ja rahategemine" ning "kollane ajakirjandus". Sest kui postitused on järgemööda sihukesed tekstid, millest üks on provotseerivam kui teine, siis ei saa ju olla muud eesmärki kui võimalikult suur klikkide ja kommenteerijate arv ja sealtkaudu voolav reklaamiraha (blogides eksponeeritavad reklaamid on minu jaoks küll siiski üsna tundmatu nähtus).
  • Lugesin Valdur Mikita "Lingvistilist metsa" ja vahepeal hakkas nagu natuke närvidele käima see Eesti ülistamine, et meil on see asi kõige paremini ja tolle jaoks on kõige parem keskkond ja see kolmas asi on hästi säilinud jne jne. Aga. Võib-olla see ongi nii? Mulle võiski äkki närvidele käia sellepärast, et mina pole väljaspool Eestit elanud ega tea, kuidas mujal on. Siin on loogiline, et on nii, kuidas on. Iseenesestmõistetavus ei ole meie sõber.
  • Parimaid mõtteid, mida viimaste nädalate jooksul kuulnud olen: parim põhjus midagi teha on see, et ollakse nii otsustanud. Lihtne ja kõikehõlmav, suurepärane!


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Niina Mero "Inglise romanss"

  Peategelane on tätoveeringuhull Nora, kellele meeldib inglise kirjandus ja kultuur, eriti on ta inglise romantikute fänn. Selline, kes suvalisel hetkel luuleridasid ja tsitaate varrukast tõmbab. (Minu jaoks pole see usutav, aga okei.) Nora, kes muidu Tamperes elab, läheb Inglismaale. Tema õde Heli hakkab abielluma Oxfordi lähedal elava aadlisoost Markiga, kes muidugi on ühe mõisa ja maavalduse pärija. Nora tutvub mõisa ja seal elava perega, lisaks luusib ringi inglise kirjanduse jaoks tähendusrikkas Oxfordis. Raamatu tagakaas lubas kirjanduslikku kokteili, kus segunevad "Bridget Jones", "Jane Eyre" ja "Downton Abbey". Esimene oli peategelase näol kindlasti olemas, "Jane Eyre" ka kui helde olla, aga "Downton Abbey"? See, et tegevus toimus mõisas ja kõrvaltegelaste hulgas oli ülemteener?  Autor on selgelt arenenud sõnavaraga paljulugenud inimene. Ja pigem inimene, kes on tahtnud saada raamatukirjutamise kogemust, kui inimene, kelle kirj...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Katarina Widholm "Käraste vänner"

  Kolmas raamat Betty raamatute sarjast. Esimene ja teine osa on eesti keeles olemas, loodetavasti Sinisuka kirjastus avaldab ikka kolmanda ja neljanda osa ka. 3. osa tegevus toimub aastail 1949-1951. Betty elab jätkuvalt Stockholmis, on abielus, tal on kaks last, ühtlasi peab ta raamatupoodi ja omab väikest kirjastust.  Raamatu avastseenis tähistatakse Betty 30. sünnipäeva. Humoorikaim osa selle juures on Betty mõtisklus, kuidas ta on juba vana naine. (Ilmselt tõetruu mõte 1949. aastal.) Huvitav oli jälgida, kuidas järjepidevalt kirjeldati Betty koduseid toimetusi (peamiselt söögitegemist ja koristamist). Kusagil järgmises lauses või lõigus oli justkui muuseas ära toodud ka see, mida tema mees samal ajal tegi. Ja mida ta tegi? Istus tugitoolis ja luges lehte. Aeg oli selline. Ja ega Betty kurtnud. Oli loomulik asi, et ta pidi hakkama saama nii tööga (tema huvi/sissetulek) kui koduga (tema kohustus). Üks koht oli, kus mees lubas ise nõud ära pesta, sest Betty pidi tööle minema...
Postita kommentaar
Loe edasi »