Otse põhisisu juurde

Veel 7 punkti

Taas üks postitus sildiga "tähelepanekud"
  • Ütleme, et oleksin näiteks maaler ja koht, kus parajasti töötan, on mingi kontorihoone (kus seega töötab terve hulk kontoritöötajaid). Kas mul tuleks sel juhul mõte, et paneks endale töö (st siis värvimise) taustaks näiteks raadio üürgama? No ei tuleks ju, ma ju saaksin aru, et see ehk segab teisi inimesi, kes selles majas ka töötavad. Kõik ei saa aru. 
  • Eelnevaga seonduvalt üks mõte, mis aeg-ajalt ikka pähe tuleb. Kas selle tüübi elu, kes raadio üürgama paneb, on lihtsam kui minu oma? Kui tal ilmselt ei tulegi seda mõtet, et ta kedagi segada võiks, siis on ju lihtsam kui minul, kes ma mõtlen, et näe, ei saa raadiot panna, äkki segab teisi. 
  • Mida öelda inimestele, kellele pead kõnet ainult korra elus ja täpselt ette antud teemat nagu "Ahvena arvukus Eesti veekogudes" ei ole?
    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.

    /Doris Kareva/
  • Huvitav on näha, kuidas mingid sündmused/väljendid/naljad vananevad inimeste jaoks väga erineva kiirusega. Ilmselt oleneb see sellest, millised sündmused ja kui palju kellegi elus vahepeal on juhtunud. Mõne jaoks on mingi 10 aasta tagune lugu veel vägagi päevakorral, teine ei saa enam üldse pihta, millest jutt käib. Sama lugu on inimsuhetega ka tegelikult. On neid, kes kannavad mõne tuttava päris maha, kui temaga aasta-paar suhelnud pole, teiste jaoks pole see kuigi pikk aeg ja kõik on ikka nii "nagu vanasti". Oleneb ilmselt jälle kui suur inimeste ringlus ja vahetumine kellegi elus on. Polegi vist head ega halba, ainult erinevad lähenemised.
  • See pole ammu enam midagi uut, aga mulle tundub, et mõned blogid pole valdkonnast "(ajaviite)kirjutamine", vaid pigem valdkonnast "reklaam ja rahategemine" ning "kollane ajakirjandus". Sest kui postitused on järgemööda sihukesed tekstid, millest üks on provotseerivam kui teine, siis ei saa ju olla muud eesmärki kui võimalikult suur klikkide ja kommenteerijate arv ja sealtkaudu voolav reklaamiraha (blogides eksponeeritavad reklaamid on minu jaoks küll siiski üsna tundmatu nähtus).
  • Lugesin Valdur Mikita "Lingvistilist metsa" ja vahepeal hakkas nagu natuke närvidele käima see Eesti ülistamine, et meil on see asi kõige paremini ja tolle jaoks on kõige parem keskkond ja see kolmas asi on hästi säilinud jne jne. Aga. Võib-olla see ongi nii? Mulle võiski äkki närvidele käia sellepärast, et mina pole väljaspool Eestit elanud ega tea, kuidas mujal on. Siin on loogiline, et on nii, kuidas on. Iseenesestmõistetavus ei ole meie sõber.
  • Parimaid mõtteid, mida viimaste nädalate jooksul kuulnud olen: parim põhjus midagi teha on see, et ollakse nii otsustanud. Lihtne ja kõikehõlmav, suurepärane!


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi...