Otse põhisisu juurde

Veel 7 punkti

Taas üks postitus sildiga "tähelepanekud"
  • Ütleme, et oleksin näiteks maaler ja koht, kus parajasti töötan, on mingi kontorihoone (kus seega töötab terve hulk kontoritöötajaid). Kas mul tuleks sel juhul mõte, et paneks endale töö (st siis värvimise) taustaks näiteks raadio üürgama? No ei tuleks ju, ma ju saaksin aru, et see ehk segab teisi inimesi, kes selles majas ka töötavad. Kõik ei saa aru. 
  • Eelnevaga seonduvalt üks mõte, mis aeg-ajalt ikka pähe tuleb. Kas selle tüübi elu, kes raadio üürgama paneb, on lihtsam kui minu oma? Kui tal ilmselt ei tulegi seda mõtet, et ta kedagi segada võiks, siis on ju lihtsam kui minul, kes ma mõtlen, et näe, ei saa raadiot panna, äkki segab teisi. 
  • Mida öelda inimestele, kellele pead kõnet ainult korra elus ja täpselt ette antud teemat nagu "Ahvena arvukus Eesti veekogudes" ei ole?
    Kui kõnelda üksainus kord,
    on vastutus nii suur,
    et ükski sõna ei näi väärt,
    et öelda.
    /Doris Kareva/
  • Huvitav on näha, kuidas mingid sündmused/väljendid/naljad vananevad inimeste jaoks väga erineva kiirusega. Ilmselt oleneb see sellest, millised sündmused ja kui palju kellegi elus vahepeal on juhtunud. Mõne jaoks on mingi 10 aasta tagune lugu veel vägagi päevakorral, teine ei saa enam üldse pihta, millest jutt käib. Sama lugu on inimsuhetega ka tegelikult. On neid, kes kannavad mõne tuttava päris maha, kui temaga aasta-paar suhelnud pole, teiste jaoks pole see kuigi pikk aeg ja kõik on ikka nii "nagu vanasti". Oleneb ilmselt jälle kui suur inimeste ringlus ja vahetumine kellegi elus on. Polegi vist head ega halba, ainult erinevad lähenemised.
  • See pole ammu enam midagi uut, aga mulle tundub, et mõned blogid pole valdkonnast "(ajaviite)kirjutamine", vaid pigem valdkonnast "reklaam ja rahategemine" ning "kollane ajakirjandus". Sest kui postitused on järgemööda sihukesed tekstid, millest üks on provotseerivam kui teine, siis ei saa ju olla muud eesmärki kui võimalikult suur klikkide ja kommenteerijate arv ja sealtkaudu voolav reklaamiraha (blogides eksponeeritavad reklaamid on minu jaoks küll siiski üsna tundmatu nähtus).
  • Lugesin Valdur Mikita "Lingvistilist metsa" ja vahepeal hakkas nagu natuke närvidele käima see Eesti ülistamine, et meil on see asi kõige paremini ja tolle jaoks on kõige parem keskkond ja see kolmas asi on hästi säilinud jne jne. Aga. Võib-olla see ongi nii? Mulle võiski äkki närvidele käia sellepärast, et mina pole väljaspool Eestit elanud ega tea, kuidas mujal on. Siin on loogiline, et on nii, kuidas on. Iseenesestmõistetavus ei ole meie sõber.
  • Parimaid mõtteid, mida viimaste nädalate jooksul kuulnud olen: parim põhjus midagi teha on see, et ollakse nii otsustanud. Lihtne ja kõikehõlmav, suurepärane!


Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »