Lugemisaasta 2013 oli täitsa laisk. Aasta algul seatud reading challenge leheküljel Goodreads sai täidetud ainult 50% ulatuses. Aga. Pole halba ilma heata, kuivõrd nii aktiivset ajakirjanduse lugemise aastat kui 2013 pole jälle ammu nähtud. Ja ammu pole ühelgi aastal nii palju ristsõnu soetatud. Siises.
Eesti kirjandus ruulib: 12st loetud raamatust olid suisa 7 eesti autoritelt, 2 briti autoritelt, 1 raamat venelase, 1 austerlase ja 1 ameeriklase kirjutatud.
Neljandiku loetust moodustas noortekirjandus, 2 raamatut olid lasteraamatud, luulekogusid tervelt 0.
Kõige paremad raamatud olid tegelikult need, mis juba kunagi varem loetud: Jaan Krossi "Wikmani poisid" ja Aino Perviku "Kunksmoor". Üldse ma olen mõelnud, et Aino Pervikul on lahedad raamatud- pole mingi ninnu-nännu, vaid selline hästi loetav ja haarav (ka "Arabella" näiteks lisaks "Kunksmoorile"). Näiteks selline lause "Kunksmoorist": "Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." Või need leheküljed, kus Kunksmoor haige on. Hahaha, suurepärane.
Loetud raamatutest meeldis ka Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu"- kaasaegne ja päris nutikas.
Kõige vähem meeldis M.Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed". Sellise sisuga raamatuid on meie kaasajal juba liiga palju. Kui millegi säärasega taas välja tahta tulla, peaks asjas mõni rosin sees olema, antud raamatu pingutatud kauniskeelsus seda polnud.
Küll aga meenub eelneva raamatuga ehk olulisim asi tänavusest raamatuaastast: ma kuulun nüüd raamatuklubisse! Klubi moto on "Kes loeb, see loeb"ja klubi nimi oli munaga seotud kuidagi (kas võis olla Haige Muna? Roheline Muna?) Ülimalt tore mu meelest.
Lõpetuseks mõttetera raamatust "Hea põhjatuule vastu": "Keegi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab."
Eesti kirjandus ruulib: 12st loetud raamatust olid suisa 7 eesti autoritelt, 2 briti autoritelt, 1 raamat venelase, 1 austerlase ja 1 ameeriklase kirjutatud.
Neljandiku loetust moodustas noortekirjandus, 2 raamatut olid lasteraamatud, luulekogusid tervelt 0.
Kõige paremad raamatud olid tegelikult need, mis juba kunagi varem loetud: Jaan Krossi "Wikmani poisid" ja Aino Perviku "Kunksmoor". Üldse ma olen mõelnud, et Aino Pervikul on lahedad raamatud- pole mingi ninnu-nännu, vaid selline hästi loetav ja haarav (ka "Arabella" näiteks lisaks "Kunksmoorile"). Näiteks selline lause "Kunksmoorist": "Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." Või need leheküljed, kus Kunksmoor haige on. Hahaha, suurepärane.
Loetud raamatutest meeldis ka Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu"- kaasaegne ja päris nutikas.
Kõige vähem meeldis M.Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed". Sellise sisuga raamatuid on meie kaasajal juba liiga palju. Kui millegi säärasega taas välja tahta tulla, peaks asjas mõni rosin sees olema, antud raamatu pingutatud kauniskeelsus seda polnud.
Küll aga meenub eelneva raamatuga ehk olulisim asi tänavusest raamatuaastast: ma kuulun nüüd raamatuklubisse! Klubi moto on "Kes loeb, see loeb"ja klubi nimi oli munaga seotud kuidagi (kas võis olla Haige Muna? Roheline Muna?) Ülimalt tore mu meelest.
Lõpetuseks mõttetera raamatust "Hea põhjatuule vastu": "Keegi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab."
Kommentaarid
Postita kommentaar