Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2013: #4 - Raamatuvagun

Lugemisaasta 2013 oli täitsa laisk. Aasta algul seatud reading challenge leheküljel Goodreads sai täidetud ainult 50% ulatuses. Aga. Pole halba ilma heata, kuivõrd nii aktiivset ajakirjanduse lugemise aastat kui 2013 pole jälle ammu nähtud. Ja ammu pole ühelgi aastal nii palju ristsõnu soetatud. Siises.

Eesti kirjandus ruulib: 12st loetud raamatust olid suisa 7 eesti autoritelt, 2 briti autoritelt, 1 raamat venelase, 1 austerlase ja 1 ameeriklase kirjutatud.

Neljandiku loetust moodustas noortekirjandus, 2 raamatut olid lasteraamatud, luulekogusid tervelt 0.

Kõige paremad raamatud olid tegelikult need, mis juba kunagi varem loetud: Jaan Krossi "Wikmani poisid" ja Aino Perviku "Kunksmoor". Üldse ma olen mõelnud, et Aino Pervikul on lahedad raamatud- pole mingi ninnu-nännu, vaid selline hästi loetav ja haarav (ka "Arabella" näiteks lisaks "Kunksmoorile"). Näiteks selline lause "Kunksmoorist": "Ega inimesed siis ainult neid asju ei osta, mida neil vaja on," ütles Trumm. "Inimesed ostavad sellepärast, et neil oleks igasuguseid asju." Või need leheküljed, kus Kunksmoor haige on. Hahaha, suurepärane.

Loetud raamatutest meeldis ka Daniel Glattaueri "Hea põhjatuule vastu"- kaasaegne ja päris nutikas.

Kõige vähem meeldis M.Piirve "Ühe maailmavalutaja märkmed". Sellise sisuga raamatuid on meie kaasajal juba liiga palju. Kui millegi säärasega taas välja tahta tulla, peaks asjas mõni rosin sees olema, antud raamatu pingutatud kauniskeelsus seda polnud.

Küll aga meenub eelneva raamatuga ehk olulisim asi tänavusest raamatuaastast: ma kuulun nüüd raamatuklubisse! Klubi moto on "Kes loeb, see loeb"ja klubi nimi oli munaga seotud kuidagi (kas võis olla Haige Muna? Roheline Muna?) Ülimalt tore mu meelest.

Lõpetuseks mõttetera raamatust "Hea põhjatuule vastu": "Keegi ei tohiks vanu aegu taga nutta. Kes vanu aegu taga nutab, see on vana ja nutab."

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...