Otse põhisisu juurde

Tean, et ei oska tantsida...

Möödunud nädalal esines Tõnis Mägi muuhulgas ka Tartus. Ma ei tea, millal see juhtus, et mul suvistesse vabaõhukontsertidesse usk veidi ära kadus, nõnda läksin sinnagi natuke pika hambaga. Ei, nii on vale öelda. Tahtsin minna küll, aga nagu kartus oli, et jube kurb, kui see nüüd halb juhtub olema. Sest head asja on ka võimalik halvasti teha.

Ei olnud halb, väga viisakas oli. Igasuguseid tüüpe käis lavalt läbi, väljareklaamituid ja muid, mõnda ootasin rohkem kui mõnda teist. Mägi Tõnis oli ise eatu nagu ikka oma valges kastjuumis, laulis ja kargas. Mõtlesin, et peab ikka laulja olema, kes võib oma kontserdi rahumeeli lauluväljakul korraldada, sest tõmbabki selle rahvast täis. (Pakun, et Pärnus ja Tallinnas polnud ka vähe rahvast.) Ja ma pakun, et inimeste keskmine vanus tulnukski selline keskmine, sest vanad olid kohal ja noored olid kohal.

Kõige armsam laul oli väikese tüdruku laul õhupallist, aga muidugi ka ajatu "Aed" ja humoorikas "Ilus oled isamaa" (see "no-no-no-no-noot" lihtsalt on huumor, mul tuleb alati T.Petersoni superstaarisaate esitus meelde). Chalice tegi ka nalja (kes kuulis, see kuulis) ja nii palju lisalugusid pole mina juba ammu kuulnud ühelgi kontsertol.

Praegu tuli pähe, et üks laul võinuks veel olla. See oli Liisi Koiksoni plaadil "Väike järv" mu meelest. Nimi ei tule meelde, aga jutt käis sadamas istuvast väikesest poisist-tüdrukust. Võib-olla hoopis see Märt Avandi esituses? (Kuigi ka "Ballaad" ei kõlanud sugugi pahasti, kõlas hoopis väga armsasti püüdlikult.) "Muulil" oli selle loo nimi, just. Kuulata saab siin.

Kui juba selle teema peale minna, mis laul oleks veel võinud olla, siis see on tegelikult suhteliselt libe tee. Sest mis on Tõnis Mägi kõige parem laul? (Mina igal juhul loobusin hetkel vastava top 10 koostamise plaanist.) Hea lugeja võib muidugi kommentaariumis ses osas arvamust avaldada, loeksin huviga.

Muide, lauluväljaku juurde veel tulles. Mingil päeval toimus seal 2 Quick Starti (üks minu esimesi lemmikbände muide) juubelituuri kontsert ja mulle kostis nii hästi ära, et võisin kaasa laulda. Natuke nagu kummastav, sest see on ju ikkagi kaugel. Ju siis oli soodne tuul.

Ja ühtlasi. Mõned Vladislav Koržetsi laulusõnad on minu kõige lemmikumad.

* Postituse peakiri pärineb laulust "Peegel", mis minu suureks kurvastuseks esitusele ei tulnudki, oleks olnud suur huvi kuulda.

Kommentaarid

  1. Nagu ka postituses kirjas oli. Hea näide tähelepanelikust lugemisest? :P

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on 2QS üks surematu lemmik tänase päevani ja täpselt sama oli olnud Võrus - kes tavaliselt oma koju kontserti ei kuule, sest elavad samuti kaugel, olid 2QSi kontserti seekord ülihästi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...