Otse põhisisu juurde

Tean, et ei oska tantsida...

Möödunud nädalal esines Tõnis Mägi muuhulgas ka Tartus. Ma ei tea, millal see juhtus, et mul suvistesse vabaõhukontsertidesse usk veidi ära kadus, nõnda läksin sinnagi natuke pika hambaga. Ei, nii on vale öelda. Tahtsin minna küll, aga nagu kartus oli, et jube kurb, kui see nüüd halb juhtub olema. Sest head asja on ka võimalik halvasti teha.

Ei olnud halb, väga viisakas oli. Igasuguseid tüüpe käis lavalt läbi, väljareklaamituid ja muid, mõnda ootasin rohkem kui mõnda teist. Mägi Tõnis oli ise eatu nagu ikka oma valges kastjuumis, laulis ja kargas. Mõtlesin, et peab ikka laulja olema, kes võib oma kontserdi rahumeeli lauluväljakul korraldada, sest tõmbabki selle rahvast täis. (Pakun, et Pärnus ja Tallinnas polnud ka vähe rahvast.) Ja ma pakun, et inimeste keskmine vanus tulnukski selline keskmine, sest vanad olid kohal ja noored olid kohal.

Kõige armsam laul oli väikese tüdruku laul õhupallist, aga muidugi ka ajatu "Aed" ja humoorikas "Ilus oled isamaa" (see "no-no-no-no-noot" lihtsalt on huumor, mul tuleb alati T.Petersoni superstaarisaate esitus meelde). Chalice tegi ka nalja (kes kuulis, see kuulis) ja nii palju lisalugusid pole mina juba ammu kuulnud ühelgi kontsertol.

Praegu tuli pähe, et üks laul võinuks veel olla. See oli Liisi Koiksoni plaadil "Väike järv" mu meelest. Nimi ei tule meelde, aga jutt käis sadamas istuvast väikesest poisist-tüdrukust. Võib-olla hoopis see Märt Avandi esituses? (Kuigi ka "Ballaad" ei kõlanud sugugi pahasti, kõlas hoopis väga armsasti püüdlikult.) "Muulil" oli selle loo nimi, just. Kuulata saab siin.

Kui juba selle teema peale minna, mis laul oleks veel võinud olla, siis see on tegelikult suhteliselt libe tee. Sest mis on Tõnis Mägi kõige parem laul? (Mina igal juhul loobusin hetkel vastava top 10 koostamise plaanist.) Hea lugeja võib muidugi kommentaariumis ses osas arvamust avaldada, loeksin huviga.

Muide, lauluväljaku juurde veel tulles. Mingil päeval toimus seal 2 Quick Starti (üks minu esimesi lemmikbände muide) juubelituuri kontsert ja mulle kostis nii hästi ära, et võisin kaasa laulda. Natuke nagu kummastav, sest see on ju ikkagi kaugel. Ju siis oli soodne tuul.

Ja ühtlasi. Mõned Vladislav Koržetsi laulusõnad on minu kõige lemmikumad.

* Postituse peakiri pärineb laulust "Peegel", mis minu suureks kurvastuseks esitusele ei tulnudki, oleks olnud suur huvi kuulda.

Kommentaarid

  1. Nagu ka postituses kirjas oli. Hea näide tähelepanelikust lugemisest? :P

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on 2QS üks surematu lemmik tänase päevani ja täpselt sama oli olnud Võrus - kes tavaliselt oma koju kontserti ei kuule, sest elavad samuti kaugel, olid 2QSi kontserti seekord ülihästi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Amanda Romare "Halva Malmö består av killar som dumpat mig"

Kui see raamat 2021. aastal ilmus, pakkus ta inimestele kõneainet. Ju on teema ja käsitlus intrigeerivad.  Raamat räägib 31-32-aastasest Malmös elavast Amandast, kes käib aasta jooksul kohtingutel (peamiselt) Tinderi kaudu leitud meestega. Ja ei saa asjast asja. Sellele viitab ka raamatu pealkiri: pool Malmöt on täis mehi, kes on mind maha jätnud. Pole väga hull liialdus, sest ta käib ikka väga paljudel kohtingutel. Ise nimetab seda vahepeal groundhog day- deitimiseks. Et sama asi muudkui uuesti ja uuesti ja uuesti.  Kuna kohtinguid on palju, kohtab Amanda nende käigus igasuguseid karvaseid ja sulelisi. Neil on erinevaid kiikse. Korduvalt tuli mõte mida ma just lugesin . Samas midagi üleliia šokeerivat vist ka polnud.  Algul tuli ka mõte, et see raamat võiks sisu mõttes juba vanem olla. Niuke klassikaline romantilise komöödia idee, et naine tahab meest leida ja kohtub selle käigus igasugustega, oli 20+ aastat tagasi ka populaarne. Aga siin lisab Tinder olulise tegelasena ...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...