Otse põhisisu juurde

Tean, et ei oska tantsida...

Möödunud nädalal esines Tõnis Mägi muuhulgas ka Tartus. Ma ei tea, millal see juhtus, et mul suvistesse vabaõhukontsertidesse usk veidi ära kadus, nõnda läksin sinnagi natuke pika hambaga. Ei, nii on vale öelda. Tahtsin minna küll, aga nagu kartus oli, et jube kurb, kui see nüüd halb juhtub olema. Sest head asja on ka võimalik halvasti teha.

Ei olnud halb, väga viisakas oli. Igasuguseid tüüpe käis lavalt läbi, väljareklaamituid ja muid, mõnda ootasin rohkem kui mõnda teist. Mägi Tõnis oli ise eatu nagu ikka oma valges kastjuumis, laulis ja kargas. Mõtlesin, et peab ikka laulja olema, kes võib oma kontserdi rahumeeli lauluväljakul korraldada, sest tõmbabki selle rahvast täis. (Pakun, et Pärnus ja Tallinnas polnud ka vähe rahvast.) Ja ma pakun, et inimeste keskmine vanus tulnukski selline keskmine, sest vanad olid kohal ja noored olid kohal.

Kõige armsam laul oli väikese tüdruku laul õhupallist, aga muidugi ka ajatu "Aed" ja humoorikas "Ilus oled isamaa" (see "no-no-no-no-noot" lihtsalt on huumor, mul tuleb alati T.Petersoni superstaarisaate esitus meelde). Chalice tegi ka nalja (kes kuulis, see kuulis) ja nii palju lisalugusid pole mina juba ammu kuulnud ühelgi kontsertol.

Praegu tuli pähe, et üks laul võinuks veel olla. See oli Liisi Koiksoni plaadil "Väike järv" mu meelest. Nimi ei tule meelde, aga jutt käis sadamas istuvast väikesest poisist-tüdrukust. Võib-olla hoopis see Märt Avandi esituses? (Kuigi ka "Ballaad" ei kõlanud sugugi pahasti, kõlas hoopis väga armsasti püüdlikult.) "Muulil" oli selle loo nimi, just. Kuulata saab siin.

Kui juba selle teema peale minna, mis laul oleks veel võinud olla, siis see on tegelikult suhteliselt libe tee. Sest mis on Tõnis Mägi kõige parem laul? (Mina igal juhul loobusin hetkel vastava top 10 koostamise plaanist.) Hea lugeja võib muidugi kommentaariumis ses osas arvamust avaldada, loeksin huviga.

Muide, lauluväljaku juurde veel tulles. Mingil päeval toimus seal 2 Quick Starti (üks minu esimesi lemmikbände muide) juubelituuri kontsert ja mulle kostis nii hästi ära, et võisin kaasa laulda. Natuke nagu kummastav, sest see on ju ikkagi kaugel. Ju siis oli soodne tuul.

Ja ühtlasi. Mõned Vladislav Koržetsi laulusõnad on minu kõige lemmikumad.

* Postituse peakiri pärineb laulust "Peegel", mis minu suureks kurvastuseks esitusele ei tulnudki, oleks olnud suur huvi kuulda.

Kommentaarid

  1. Nagu ka postituses kirjas oli. Hea näide tähelepanelikust lugemisest? :P

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on 2QS üks surematu lemmik tänase päevani ja täpselt sama oli olnud Võrus - kes tavaliselt oma koju kontserti ei kuule, sest elavad samuti kaugel, olid 2QSi kontserti seekord ülihästi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...