Otse põhisisu juurde

Tean, et ei oska tantsida...

Möödunud nädalal esines Tõnis Mägi muuhulgas ka Tartus. Ma ei tea, millal see juhtus, et mul suvistesse vabaõhukontsertidesse usk veidi ära kadus, nõnda läksin sinnagi natuke pika hambaga. Ei, nii on vale öelda. Tahtsin minna küll, aga nagu kartus oli, et jube kurb, kui see nüüd halb juhtub olema. Sest head asja on ka võimalik halvasti teha.

Ei olnud halb, väga viisakas oli. Igasuguseid tüüpe käis lavalt läbi, väljareklaamituid ja muid, mõnda ootasin rohkem kui mõnda teist. Mägi Tõnis oli ise eatu nagu ikka oma valges kastjuumis, laulis ja kargas. Mõtlesin, et peab ikka laulja olema, kes võib oma kontserdi rahumeeli lauluväljakul korraldada, sest tõmbabki selle rahvast täis. (Pakun, et Pärnus ja Tallinnas polnud ka vähe rahvast.) Ja ma pakun, et inimeste keskmine vanus tulnukski selline keskmine, sest vanad olid kohal ja noored olid kohal.

Kõige armsam laul oli väikese tüdruku laul õhupallist, aga muidugi ka ajatu "Aed" ja humoorikas "Ilus oled isamaa" (see "no-no-no-no-noot" lihtsalt on huumor, mul tuleb alati T.Petersoni superstaarisaate esitus meelde). Chalice tegi ka nalja (kes kuulis, see kuulis) ja nii palju lisalugusid pole mina juba ammu kuulnud ühelgi kontsertol.

Praegu tuli pähe, et üks laul võinuks veel olla. See oli Liisi Koiksoni plaadil "Väike järv" mu meelest. Nimi ei tule meelde, aga jutt käis sadamas istuvast väikesest poisist-tüdrukust. Võib-olla hoopis see Märt Avandi esituses? (Kuigi ka "Ballaad" ei kõlanud sugugi pahasti, kõlas hoopis väga armsasti püüdlikult.) "Muulil" oli selle loo nimi, just. Kuulata saab siin.

Kui juba selle teema peale minna, mis laul oleks veel võinud olla, siis see on tegelikult suhteliselt libe tee. Sest mis on Tõnis Mägi kõige parem laul? (Mina igal juhul loobusin hetkel vastava top 10 koostamise plaanist.) Hea lugeja võib muidugi kommentaariumis ses osas arvamust avaldada, loeksin huviga.

Muide, lauluväljaku juurde veel tulles. Mingil päeval toimus seal 2 Quick Starti (üks minu esimesi lemmikbände muide) juubelituuri kontsert ja mulle kostis nii hästi ära, et võisin kaasa laulda. Natuke nagu kummastav, sest see on ju ikkagi kaugel. Ju siis oli soodne tuul.

Ja ühtlasi. Mõned Vladislav Koržetsi laulusõnad on minu kõige lemmikumad.

* Postituse peakiri pärineb laulust "Peegel", mis minu suureks kurvastuseks esitusele ei tulnudki, oleks olnud suur huvi kuulda.

Kommentaarid

  1. Nagu ka postituses kirjas oli. Hea näide tähelepanelikust lugemisest? :P

    VastaKustuta
  2. Minu jaoks on 2QS üks surematu lemmik tänase päevani ja täpselt sama oli olnud Võrus - kes tavaliselt oma koju kontserti ei kuule, sest elavad samuti kaugel, olid 2QSi kontserti seekord ülihästi kuulnud.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...