Otse põhisisu juurde

Publiku nõudel

Juulikuu kipub postituste osas kas täiesti surnud või väga elav olema, sel aastal siis nähtavasti see esimene variant. Igal juhul üks postitus tuleb nüüd, pole välistatud, et mõni kihutab lähiajal veel järele.

Kuu alguspäevadel külastasin esmakordselt Hiiumaad, siin mõned meeldejäänud tõigad:

  • Kui olla kaval ja minna nädala sees, siis pole üldse niii palju rahvast kui nädalavahetusel (kuigi ega ma ei tea kindlalt, et neid sinna nädalavahetusekski palju tuli).
  • Hiiumaal on õhk puhas (Sest mitte kusagil mujal pole kohatud nii palju lendavaid ja muidu sibavaid sitikaid, sealhulgas ka hiigelsipelgaid. Viimased, ma saan aru, on lahti lastud selleks, et inimesi kehalisele aktiivsusele ärgitada- kui ühe koha peale mõneks hetkeks seisma jääda, ronivad kohe mitmekesi tuhvli sisse.)
  • Hiiumaa on tuntud loomakasvatussaar - igasuguseid karvaseid ja sulelisi võis seal näha: lehmad, hobused, lambad, kitsed... Mõned olid taraga ümbritsetud, mõned kõndisid seal, kus ise tahtsid. Võtame näiteks hobused. Väga ilusad loomad, sellised suured ja väärikad. Aga kui terve kari neid mingi ehmatuse peale hirnuma pistab ja sinust mööda kappab, hakkab ikka natuke õudne. Mis kitsedesse puutub, siis mulle saab aina enam selgeks, et loomana oleksin ma kits, kuna mitte ühelgi muul loomal pole nii ägedat suhtumist näitavat nägu kui kitsel. 
  • Hiiumaal ei saja vihma (võib-olla on sellepärast Dagö laulu nimi "Jää" mitte "Vihm")
  • Ai timmel-vimmel-simmel, tuulikuid neid kui vihmapiisku - umbes samamoodi nagu mujal on bensiinijaamad siinpool teed ja sealpool teed. Ühte sai ka sisse piiluda, sihuke täitsa uus oli.

    • Vaatetorne ka kui vihmapiisku - aga miks ei peaks neid rannikul palju olema, saab linde vaadata ja muidu merd ja metsa. Minu isiklik lemmik, selline mõnusalt kaabukujuline.
    • Uued sõnad ja väljendid: paargu ehk suveköök, lipsul käima ehk ehal käima. Ühtlasi see asi, et tuuleveski ja pukktuulik näiteks on täitsa erinevad asjad. 
    • Kui on soov ninni-nänni osta, siis pigem Hiiumaalt kui Haapsalust, sest Hiiumaal on samad asjad odavamalt. (Nagu ka näiteks muuseumipiletid.)
    • Minu lemmikmuuseum Hiiumaal oli militaarmuuseum. Kuigi teema poolest pole ehk kõige minum teetass (mingid püssid ja soomukid jms), siis mulle meeldis üldine idee ja teostus. Ja piletit müünud onul olid ägedad vanakooli prillid.
    • Tädid, kes suviti kirikutes passivad ja neid turistide jaoks avatuna hoiavad, võivad olla suhteliselt sõbralikud. (Kas oleksime sattunud laulupealinn Kärdla laululavale, kui sõnakas kirikutädi poleks teed kätte näidanud?)
    • Kui ma oleksin moekunstnik, teeks raudpolt siin (paraku) lagunevas Paluküla kirikus oma show, sest dramaatiliselt punane kassikäik on justkui juba valmis pandud.
    • Kohustuslik täpike tuletornide teemal- mulle tundub, et nt Kõpu tuletorn võiks pigem hirmus olla klaustrofoobile kui kõrgusekartjale. Halvas füüsilises vormis inimesele (arvutiekraanilt peegeldab vastu iseenda nägu) on sobivaim Tahkuna tuletorn, kus igal korrusel oli mingi väljapanek, mida vaadates sai enne edasiminekut natuke hinge tõmmata.
    • Muide, mis veel lindudesse ja nende vaatlemisse puutub, siis on igasugused Lääne-Eesti saared selle jaoks kahtlemata täitsa kuldne koht. Alati kui mina mingit suurte tiibadega lindu näen, pakun nalja pärast välja, et see on kormoran, sellepärast, et kunagi olime M-i ja T-ga Võsu rannas ja seal lendas ka mingi suurem lind ringi. M pakkus, et äkki on kormoran, T turtsatas (talle omasel moel) naerma ja ütles: "Ei ole kormoran." Ühesõnaga. Mul tuleb see lugu alati meelde ja siis tuleb nali peale ja sellepärast pakun, et on kormoran. Sest, olgem ausad, kormoran on väga viis sõna ka. Mulle küll meeldiks, kui mu perekonnanimi näiteks oleks Kormoran. See sobiks ju täitsa hästi. Jah, võib-olla siis oleks selle blogi nimi Kormorani tiivatõmbed või Kormorani arooniakarva tiivasuled või Kormorani rüüstesaar/k. Võimalusi on, onju.

    Kommentaarid

    1. Aitah selle kormorani loo eest! Ma nuud puksun siin naerda omaette. Ja tegelt piinab mind juba mitu minutit teadmatus, kust pagana kohast see originaal "timmel-vimmel-simmel" parit on? Ja kuidas see lause pariselt valja nagi?

      Tanulikult
      T.

      VastaKustuta
    2. Originaal oli minu meelest "Oi timmel-vimmel-simmel, probleeme neid kui vihmapiisku."

      Pärit oli ta mingisugusest brošüürist, kus olid toodud näited väga headest ja väga halbadest kirjanditest. Eks jää lugeja enda otsustada, kas see lause (ja mitmed muud pärlid) oli pigem 100- või 20-punktisest kirjandist :D

      VastaKustuta
    3. Oige! Nii oli jah! Tanud :)

      VastaKustuta
    4. Oi, vahva, et sa Hiiumaal käinud! Mul plaanis sinnakanti järgmisel aastal minna. Haapsalu kant ja Hiiumaa seni käimata kohad mul. Ka Ida-Virumaa oli mul käimata, aga sel aastal sai Narva-Jõesuus käidud. Turistitunne tekkis seal ... eestlasena.

      VastaKustuta

    Postita kommentaar

    Popid

    Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

    Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

    V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

    Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

    Karin Janson "Sweet home Dalarna"

    Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...

    Bibliofiili kampsunid

    Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...