Otse põhisisu juurde

Euroeestlased. Ja rootslased. Ja Benton.

Käimas on Eurovisiooni nädal, mis ei jäta puudutamata osse, hipstereid ega ka Truffe kirjanurka. Homse suursündmuse sissejuhatuseks on allpool top 20 kõigist Eestit esindanud lugudest (aastad 1993-2013).

20. Kreisiraadio - Leto svet (Siin polnud tegemist lauluga.)
19. Suntribe - Let's get loud (Maitsetu ja odava maitse jätab suhu.)
18. Sandra - Through my window (Sellel on ju mingi põhjus, et see laul üldse meeldegi ei tule.)
17. Birgit Õigemeel - Et uus saaks alguse (Meeldib juba rohkem kui päris alguses ja loodan, et läheb hästi, aga endiselt pole minu teetass.)
16. Urban Symphony - Rändajad (Pole halb laul, aga ei tekita emotsioone minus.)
15. Gerli Padar - Partners in crime (Vaata eelmist.)
14. Getter Jaani - Rockefeller Street (Vähemalt catchy tune.)
13. Evelin Samuel - Diamond of night (Ilus aga natuke igav tundub hetkel?)
12. Janika Sillamaa - Muretut meelt ja südametuld (Päris äge retro.)
11. Neiokõsõ - Tii (Kena.)
10. Tanel Padar & Dave Benton - Everybody (Lõbus ja. Humoorikas ja.)
9. Maarja - Keelatud maa
8. Sahlene - Runaway (Pole mingi tohutu tipp, aga kaasakiskuv see-eest.)
7. Koit Toome - Mere lapsed (Vist ainus tema soololugudest, mis mulle meeldib. Parimaid osi sellest laulust on sõnad ma arvan.)
6. Malcolm Lincoln - Siren (Mulle meeldib "Loaded with zoul" rohkem, aga see on ka täitsa vinks-vonks.)
5. Ott Lepland - Kuula (Seda on lausa naljakas tunnistada, aga mulle meeldib see laul. Vahepeal panen kohe youtube'ist käima ja kuuuuuulan. Aga mitte seda ülepingutatud versiooni, mida ta finaalis laulis. Ja kui mulle see laul ka ei meeldiks, siis kulmude töö eest saaks vähemalt sama hea koha.)
4. Ines - Once in a lifetime (Mulle meeldib temalt umbes 3 laulu. Selles on mõnus energia. Euroenergia?)
3. Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna - Kaelakee hääl (Kui kunagi tuleks saade, kus valitaks eestlaste lemmikuimat eurolugu, siis ma tahaksin, et see laul võidaks. On selline armsalt sümboolne.)
2. Silvi Vrait - Nagu merelaine (Enough said.)
1. Ruffus - 80s coming back (Ei ole mina üllatunud, ei ole pikaajalisem blogilugeja üllatanud, kas keegi üldse on üllatunud?)

Kommentaarid

  1. Arvan, et kui mina oleks selle edetabeli pidanud koostama, oleks see mõnevõrra teistsugune olnud. Loogiline ...

    VastaKustuta
  2. Ma arvan ka. Postimehe lehel oli mõnda aega gallup, kus inimestelt küsiti sama küsimust, "Rändajad" vist juhtis seal viimati, kui nägin. Aga nüüd on uus gallup ja vana tulemusi ei leidnud kusagilt...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Viveca Sten "I de lugnaste vatten" / "Vaga vesi"

Alustan oma vana lauluga jälle. Kuidagi suvalt leidsin, et oo, mul ju see raamat ka olemas, huvitav, kuidas see kah kirjutatud on, ma algusest natuke loen. Siin me nüüd oleme. Tegemist on Sandhamni mõrvalugude sarja 1. raamatuga. Pole saladus, et tegevus toimub peamiselt Stockholmi saarestikus asuval Sandhamni saarel. Kuna ta niuke mõnusalt liivase rannaga on, armastavad turistid (sh päevaturistid) teda külastada. Ja kus inimesi käib, seal ikka juhtub asju. Antud sarjas siis mõrvu. Ja 1. osa on kohe mitmelaibalugu. Peategelasi on kaks: politseinik Thomas Andreasson ja saare pikaajaline suveelanik Nora Linde. Thomase puhul meeldis peamiselt see, et tegemist polnud tüüpilise ennast hävitava politseinikuga. Tal oli oma valus lähiminevikulugu küll, aga polnud mingi joodik/narkomaan/naistemees. Nora on Thomasega ammune sõber ja aitab ka nagu poolkogemata juhtumeid lahendada. Ühtlasi kirjeldatakse stseene tema abielust, pereelust ja karjäärist. Kuivõrd raamatusari on Rootsis ka seriaaliks te...