Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2012: osa 5- muusikaennustus

Kuna iga mees on oma saatuse sepp, siis need lood, mille hulgas suhvlejumal seekord tegutseda sai, olid minu poolt ette määratud (üks playlist, mida tihti kuulan).

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta alguseks?
Liisi Koikson - Kevade ärkab
Jumala õige, kevadeootus algab juba jaanuariga reeglina. (See laul, muide, on minu jaoks veidi ehalalik, kuigi too selle autor pole.)

2013. aasta põhiülesanne:
The XX - Fiction
Arvestades paar päeva tagasi saadud kingitust, pole tõesti muud varianti ;)

Eneseteostus ja minu "mina" 2013. aastal
James Blake - The Wilhelm scream
Mis siis sellest kui kukun-kukun-kukun, kui ta seda niimoodi laulab.

Rahaasjad 2013. aastal
Liisi Koikson - Lõikusaeg
Enough said.

Sugulased ja naabrid 2013. aastal
Vaiko Eplik & Kristjan Randalu - Nähtamatus
Tabav.

Kodu 2013. aastal
Feist - How come you never go there
Kus ma olen siis kogu aeg?

Armastus 2013. aastal
The National - Sorrow
Eino ma tänan.

Tervis 2013. aastal
Friendly Fires - True love
Mingi kobeda arstiga paneme üksteisele käpad peale?

Partnerlus 2013. aastal
KT Tunstall - Difficulty

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2013. aastal
Sia - Stop trying
Mille üritamise täpsemalt peaks lõpetama? ;)

Reisid aastal 2013
Vaiko Eplik - Moonaliisa
Oo. Kus teda neil päevil hoitaksegi? Louvre'is?

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2013
Feist - Leisure suite
Ütleb mõndagi, ei? Leisure on ok, kui igav ei hakka.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013
Friendly Fires - Pala
Oi, ikka palun seda laulu sotsiaalsete suhete tarvis ;)

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Vaiko Eplik - Peidetud varandus
Kes ei armastaks mõtet, et kusagil tema peas on varandus peidus.

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta lõpuks?
Housse de Racket - Oh yeah!
Nii lõbusasse kohta tahaks küll jõudnud olla.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Eno Raud "Naksitrallid"

Ühel päeval tulid "Naksitrallid" järsku meelde. Kas oli mõnes viktoriinisaates nende kohta küsimus või midagi. Ei meenunud, kas olen "Naksitralle" kunagi lugenud. Ilmselt olen, sest sisu kuidagi tean. Ja multikatest vaevalt selle teada sain, sest neid ei julgenud vaadata (õudsed olid).  Peamine põhjus, mis praegu pani "Naksitralle" lugema (ja on tihti üldse põhjus, miks vanu lasteraamatuid loen), oli mingi ridadevahelise mõtte otsimine. Kas saab olla võimalik, et lastekirjanik kirjutas 1972. aastal raamatu kolmest suht ebatavalisest sellist ega mõelnud sellega ridade vahel midagi? Nagu võis arvata, siis kindlat vastust ei saanud. Võib-olla mõtles, võib-olla ei mõelnud. Aga selliseid kohti, kus sai mingeid tõlgendusi põhiasjale taha mõelda, oli küll.  Peategelased, muidugi, on arhetüübid. Muhv äratuntavalt melanhoolik, umbes nagu Iiah "Karupoeg Puhhist", Sammalhabe see tšill looduslaps, umbes nagu "Muumitrollide" Nuuskmõmmik. Kingpoolele...
Postita kommentaar
Loe edasi »