Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2012: osa 5- muusikaennustus

Kuna iga mees on oma saatuse sepp, siis need lood, mille hulgas suhvlejumal seekord tegutseda sai, olid minu poolt ette määratud (üks playlist, mida tihti kuulan).

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta alguseks?
Liisi Koikson - Kevade ärkab
Jumala õige, kevadeootus algab juba jaanuariga reeglina. (See laul, muide, on minu jaoks veidi ehalalik, kuigi too selle autor pole.)

2013. aasta põhiülesanne:
The XX - Fiction
Arvestades paar päeva tagasi saadud kingitust, pole tõesti muud varianti ;)

Eneseteostus ja minu "mina" 2013. aastal
James Blake - The Wilhelm scream
Mis siis sellest kui kukun-kukun-kukun, kui ta seda niimoodi laulab.

Rahaasjad 2013. aastal
Liisi Koikson - Lõikusaeg
Enough said.

Sugulased ja naabrid 2013. aastal
Vaiko Eplik & Kristjan Randalu - Nähtamatus
Tabav.

Kodu 2013. aastal
Feist - How come you never go there
Kus ma olen siis kogu aeg?

Armastus 2013. aastal
The National - Sorrow
Eino ma tänan.

Tervis 2013. aastal
Friendly Fires - True love
Mingi kobeda arstiga paneme üksteisele käpad peale?

Partnerlus 2013. aastal
KT Tunstall - Difficulty

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2013. aastal
Sia - Stop trying
Mille üritamise täpsemalt peaks lõpetama? ;)

Reisid aastal 2013
Vaiko Eplik - Moonaliisa
Oo. Kus teda neil päevil hoitaksegi? Louvre'is?

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2013
Feist - Leisure suite
Ütleb mõndagi, ei? Leisure on ok, kui igav ei hakka.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013
Friendly Fires - Pala
Oi, ikka palun seda laulu sotsiaalsete suhete tarvis ;)

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Vaiko Eplik - Peidetud varandus
Kes ei armastaks mõtet, et kusagil tema peas on varandus peidus.

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta lõpuks?
Housse de Racket - Oh yeah!
Nii lõbusasse kohta tahaks küll jõudnud olla.


Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...