Otse põhisisu juurde

Vagunisaatja 2012: osa 5- muusikaennustus

Kuna iga mees on oma saatuse sepp, siis need lood, mille hulgas suhvlejumal seekord tegutseda sai, olid minu poolt ette määratud (üks playlist, mida tihti kuulan).

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta alguseks?
Liisi Koikson - Kevade ärkab
Jumala õige, kevadeootus algab juba jaanuariga reeglina. (See laul, muide, on minu jaoks veidi ehalalik, kuigi too selle autor pole.)

2013. aasta põhiülesanne:
The XX - Fiction
Arvestades paar päeva tagasi saadud kingitust, pole tõesti muud varianti ;)

Eneseteostus ja minu "mina" 2013. aastal
James Blake - The Wilhelm scream
Mis siis sellest kui kukun-kukun-kukun, kui ta seda niimoodi laulab.

Rahaasjad 2013. aastal
Liisi Koikson - Lõikusaeg
Enough said.

Sugulased ja naabrid 2013. aastal
Vaiko Eplik & Kristjan Randalu - Nähtamatus
Tabav.

Kodu 2013. aastal
Feist - How come you never go there
Kus ma olen siis kogu aeg?

Armastus 2013. aastal
The National - Sorrow
Eino ma tänan.

Tervis 2013. aastal
Friendly Fires - True love
Mingi kobeda arstiga paneme üksteisele käpad peale?

Partnerlus 2013. aastal
KT Tunstall - Difficulty

Võõrad rahad ja laenud, müstika ja seks 2013. aastal
Sia - Stop trying
Mille üritamise täpsemalt peaks lõpetama? ;)

Reisid aastal 2013
Vaiko Eplik - Moonaliisa
Oo. Kus teda neil päevil hoitaksegi? Louvre'is?

Karjäär, firma areng ja uued kohustused aastal 2013
Feist - Leisure suite
Ütleb mõndagi, ei? Leisure on ok, kui igav ei hakka.

Sõbrad ja sotsiaalsed suhted aastal 2013
Friendly Fires - Pala
Oi, ikka palun seda laulu sotsiaalsete suhete tarvis ;)

Saladused, protsessid alateadvuses, mida ise ei tunneta
Vaiko Eplik - Peidetud varandus
Kes ei armastaks mõtet, et kusagil tema peas on varandus peidus.

Kuhu olen jõudnud 2013. aasta lõpuks?
Housse de Racket - Oh yeah!
Nii lõbusasse kohta tahaks küll jõudnud olla.
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...
Postita kommentaar
Loe edasi »