Otse põhisisu juurde

Kevade

Selle aasta ametlikult esimene postitus räägib sellest, kuidas täna on nii valge ja päikseline, et mina olen juba üleni kevadeootust täis.Täna on päev juba 14 minutit pikem, kui 1.jaanuaril ja hommikul õue tulles tundus, et kohe-kohe hakkab valgeks minema.

Kujuta ette, kuidas aknast tuleb värsket ja (näiliselt) sooja tuult ja õues on töölt ära minnes veel valge. Lähed ketsidega õue ja isegi kui varbad veel külmetama hakkavad, on nii hea asfalti varvaste all tunda. Viskaks talvejope kappi ja paneks jaki õhema salliga. Mõnus jahedus tuleb kontidesse ja Vaiko üürgab klappides. Kui Vaiko enam ei laula, laulavad linnud. Vaiko ja linnud teavad neid asju.

Kommentaarid

  1. Anonüümne8. jaanuar 2013, kell 11:02

    Jah!

    M.

    VastaKustuta
  2. Mailit8. jaanuar 2013, kell 13:18

    Nii et sa oled siis hoopis pigem kevadeinimene kui sügiseinimene? Arvasin tegelikult sinu puhul just seda viimati nimetatud varianti ...

    VastaKustuta
  3. Truffe8. jaanuar 2013, kell 13:55

    Meelelaadilt ilmselt rohkem sügiseinimene tõesti. Aga kevad teeb ikka rõõmsaks ;)

    VastaKustuta
  4. Mailit10. jaanuar 2013, kell 18:36

    Ma just mõtlesin, et sul tekib selline hüppamise-tunne just sügise tulekul.
    Aga praegu on nii ilus jõululumi väljas, et mul pole veel mingit kevadeootust ... küpsetaks ehk veel piparkooke :D

    Ah jaa ... vastlakuklid pidavat ka juba poes müügil olema - mm.

    VastaKustuta
  5. Truffe10. jaanuar 2013, kell 18:47

    Sügisel on mingi natuke muu teema. Nagu rõõmus kurbus vms.

    Huvitav, millal see vastlapäev on siis sel aastal, kui juba kuklid poodi tulid. Aga eks vist poes käigi nii. Kui on jõulud läbi, tuleb vastlapäev, siis lihavõtted, siis jaanipäev jne.

    VastaKustuta
  6. Mailit11. jaanuar 2013, kell 13:16

    Vastlapäev homme kuu aja pärast - 12. veebruaril.

    VastaKustuta
  7. Truffe11. jaanuar 2013, kell 14:36

    Vastlapäev võiks riigipüha olla :) Just lugesin, et Rootsis on kaneelikukli päev olemas. Maitea, kas see neil ka suisa vaba päev on, aga minu meelest see oleks tore, kui oleks ka mingi selline lõbus püha. Muidu on jube pühalik värk kõik (nagu jõulud) või lihtsalt mõttetu (nagu 1.mai) või joomapüha (nagu jaanipäev).

    Sellepärast ma mõtlen, et vastlapäev sobiks Eestis õudselt hästi sihukeseks lihtsalt toredaks pühaks, seda enam, et ta on rahvakalendrist pärit tegelikult. Eestlane olla on uhke ja hää jms ;)

    VastaKustuta
  8. Mailit15. jaanuar 2013, kell 17:19

    Toetan su mõtet ... a kes meid kuulaks ...? :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Chloe Aridjis "Sea monsters"

  On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kuningad ja printsessid #1: Hispaania

Mulle meeldivad kuninglikud pulmad. Mitte ainult sellepärast, et vahva on vaadata, vaid ka sellepärast, et siis tuleb kogu see kuningate teema päevakorrale. Loen alati uuesti üle, kes on kes ja kes on kellega ja kes on mitmes troonipärimisjärjekorras. Nii põnev on! Tänapäeval on ka youtube'is muule lisaks huvitavaid materjale. Nu vot, ja seoses kogu selle teemaga pakub siinne kirjanurk sel nädalal pisikesi lõbu pärast kirjutatud ülevaateid Euroopa kuninglikest perekondadest, mis Truffele enim huvi pakuvad. Alustagem Hispaaniast. *** Hispaania kuningas on Juan Carlos I, võimule tuli juba ammu enne minu sündi. Temast märksa tuttavam nägu minu jaoks on kuninganna Sofia, ilmselt sellepärast, et ta suhteliselt tihti ennast igasugustel spordivõistlustel ilmutab (vt siit humoorikat videot sellest, kuidas ta eelmise aasta jalka MM-i ajal suht lambist Hispaania meeskonna riietusruumist läbi astus). 1960.aastal käis ta aga ise ka olümpial, esindades purjetamises Kreekat (mis on tema orig...
3 kommentaari
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...
Postita kommentaar
Loe edasi »