Otse põhisisu juurde

Kevade

Selle aasta ametlikult esimene postitus räägib sellest, kuidas täna on nii valge ja päikseline, et mina olen juba üleni kevadeootust täis.Täna on päev juba 14 minutit pikem, kui 1.jaanuaril ja hommikul õue tulles tundus, et kohe-kohe hakkab valgeks minema.

Kujuta ette, kuidas aknast tuleb värsket ja (näiliselt) sooja tuult ja õues on töölt ära minnes veel valge. Lähed ketsidega õue ja isegi kui varbad veel külmetama hakkavad, on nii hea asfalti varvaste all tunda. Viskaks talvejope kappi ja paneks jaki õhema salliga. Mõnus jahedus tuleb kontidesse ja Vaiko üürgab klappides. Kui Vaiko enam ei laula, laulavad linnud. Vaiko ja linnud teavad neid asju.

Kommentaarid

  1. Anonüümne8. jaanuar 2013, kell 11:02

    Jah!

    M.

    VastaKustuta
  2. Mailit8. jaanuar 2013, kell 13:18

    Nii et sa oled siis hoopis pigem kevadeinimene kui sügiseinimene? Arvasin tegelikult sinu puhul just seda viimati nimetatud varianti ...

    VastaKustuta
  3. Truffe8. jaanuar 2013, kell 13:55

    Meelelaadilt ilmselt rohkem sügiseinimene tõesti. Aga kevad teeb ikka rõõmsaks ;)

    VastaKustuta
  4. Mailit10. jaanuar 2013, kell 18:36

    Ma just mõtlesin, et sul tekib selline hüppamise-tunne just sügise tulekul.
    Aga praegu on nii ilus jõululumi väljas, et mul pole veel mingit kevadeootust ... küpsetaks ehk veel piparkooke :D

    Ah jaa ... vastlakuklid pidavat ka juba poes müügil olema - mm.

    VastaKustuta
  5. Truffe10. jaanuar 2013, kell 18:47

    Sügisel on mingi natuke muu teema. Nagu rõõmus kurbus vms.

    Huvitav, millal see vastlapäev on siis sel aastal, kui juba kuklid poodi tulid. Aga eks vist poes käigi nii. Kui on jõulud läbi, tuleb vastlapäev, siis lihavõtted, siis jaanipäev jne.

    VastaKustuta
  6. Mailit11. jaanuar 2013, kell 13:16

    Vastlapäev homme kuu aja pärast - 12. veebruaril.

    VastaKustuta
  7. Truffe11. jaanuar 2013, kell 14:36

    Vastlapäev võiks riigipüha olla :) Just lugesin, et Rootsis on kaneelikukli päev olemas. Maitea, kas see neil ka suisa vaba päev on, aga minu meelest see oleks tore, kui oleks ka mingi selline lõbus püha. Muidu on jube pühalik värk kõik (nagu jõulud) või lihtsalt mõttetu (nagu 1.mai) või joomapüha (nagu jaanipäev).

    Sellepärast ma mõtlen, et vastlapäev sobiks Eestis õudselt hästi sihukeseks lihtsalt toredaks pühaks, seda enam, et ta on rahvakalendrist pärit tegelikult. Eestlane olla on uhke ja hää jms ;)

    VastaKustuta
  8. Mailit15. jaanuar 2013, kell 17:19

    Toetan su mõtet ... a kes meid kuulaks ...? :D

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...
Postita kommentaar
Loe edasi »