Mõnedes (Tallinna) poodides on sellised kiirkassad, kuhu võid minna siis, kui tahad osta mingi vähem kui 5 asja. Täna poes käies tundus aga mulle, et Eedeni Konsumis on pensionäridele mõeldud kassa, sest järjekorras, kuhu ühel hetkel seisma läksin, oli mu ees 5 inimest, kelle kõigi vanus võis olla umbes kolm korda minu oma. Mõtlesingi hetkeks, kas ikka kvalifitseerun seal seisma. Seisin siiski. Hea külg oli asja juures see, et pensionäride ostukorvis on reeglina vähem asju kui muudel täiskasvanutel (loe: sai kiiremini). Mnjah. Asja loogiline seletus seisneb ilmselt selles, et minu poeskäik juhtus aega, kui tööinimesed olid veel tööl ja lapsed veel koolis ehk pensionärid olid ainsad, kel võimalus poes olla.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
selle loogika järgi siis sina ka pensionär.. ;)
VastaKustutaJap, koon küll, aga "Vapraid" pole ammu näinud.
VastaKustuta