Otse põhisisu juurde

Tähelepanekud viimasest nädalast

  • Mulle meeldib, kui liikuva pildi (olgu ta siis filmi või seriaali vormis) tegevus toimub kohas, kus on aastaajad, st näeb lund ja värvilisi lehti jms. Tihti tegevuspaigaks olev päikseline California mõjub palju ebareaalsemana kui lumine Saksamaa. Mitte et California olekski ebareaalne(sest ta ju pole), lihtsalt mulle on reaalsem see, mis näeb välja nagu minu elu.
  • Mulle meeldivad tegelaskujud, kelle tundeid/tegevust/käitumist ei saa lõpuni ära seletada. Mitte nagu kirjanduse tunnis, et oma mehe vastu tundis Anna seda ja rongi alla hüppas sellepärast et(kuigi see arutelu on ka huvitav). Miks ei võigi jääda küsimus, miks keegi mingil moel käitus. Mu meelest sellised tegelased on inimlikumad, sest inimese tegevus pole ju ka alati teiste (ja isegi tema enda jaoks) mõtestatud. Teen midagi sellepärast, et lihtsalt teen, iga liigutuse taga ei ole tohutut taaka sellest, mis minuga lapsepõlves juhtus või kuidas end teismelisena tundsin. Muidugi on kogu minu eelnev jutt jama, sest see, kui palju tegelaskuju käitumist ära seletada saab, on tegelikult seletaja teha.
  • Ma olen idealist. Kuigi keegi ei armasta mind rohkem skeptikuks nimetada kui ma ise, siis on ikkagi palju valdkondi, kus mul on ainult ideed, teooriad. Teisalt pole olnud ka praktikat, mis teooriaid ümber lükkaks ja idealismi tema (siiski savijalgselt) troonilt kukutaks.
  • Positiivne, mis on iseenesest ju positiivne sõna, võib mitmes situatsioonis omandada negatiivse tähenduse.
  • Õpetajaks ei õpita vaid saadakse (juba vanem kui selle nädala tähelepanek).
  • Lõpetuseks väike unenäokirjeldus. Täna öösel olin tuttava noore õpetaja tunnis, vaatlejana vist. Lisaks mulle, talle ja õpilastele oli seal ka üks hetkel aktuaalsetest õppejõududest. Tund toimus minu endises koolis(näoga õpetajate toa poole olles esimene uks õpside toast paremale). Tunni alguse arutlusteemaks oli hiljuti loetud ilukirjandus. Küsiti siis minu käest ka, mida lugenud olen. Mina hakkasin rääkima, et lugesin mingi aeg ühte Heiti Talviku luuletust, pealkirja ei mäletanud, aga luuletus alanud sõnadega Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Raamatus, kus see luuletus oli, olla olnud miskisugune analüüs või ülevaade ka, mis Tuglase luuletustele viitas. Vaat, et minu viimase aja lugemise hulka kuuluvatki Tuglase luuletused. Küsiti siis klassis õpilaste käest, kas keegi veel on Tuglase luuletusi lugenud. Üks suurekasvuline neiu tõstis käe ja ütles midagi tarka, enam ei mäleta mida. Igal juhul sain ma tol hetkel aru, et ilmselt on tegemist 9.klassi tunniga, sest nii suured lapsed on. Too õppejõud küsis seepeale, kas mul ehk praegugi too raamat armsa Friedeberdi luuletustega kaasas on. Ütlesin, et teises ruumis on. Saadeti mind siis raamatut ära tooma. Edasi tundus, et õppejõud hakkas noorelt õpetajalt tundi üle võtma ja tahtis õpilastega hirmsasti asju arutada. Noor õpetaja istus äkki minu kõrvalpingis ja ütles vaikselt, et tegelikult polnud kogu tund selleks aruteluks mõeldud.
  • Ma pole päris kindel, kas siinse blogi lugeja jaoks on huvitav või oluline teada, mida mina öösiti unes näen, aga millegipärast olen terve päeva selle une peale mõelnud ja kogu aeg tundus, et tuleb kindlasti üles kirjutada. Lisaks sellele üritasin hommikul välja mõelda, kas üldse kunagi ükski Tuglase luuletus minu silmade ette juhtunud on. Nüüd tuli meelde. On. Hirmus ilus oli pealekauba.

Kommentaarid

  1. Tere.
    Lugesin Su blogi läbi. Meeldis :)
    Seda vist tahtsingi öelda. Ja võib-olla veel midagi, aga et mitte pealetükkiv olla, siis las ta jääda.

    P.S. Mulle küll meeldib unenägudest lugeda. Kirjutada ka.

    VastaKustuta
  2. Minu meelest on ka unenägusid vahva lugeda. :=)

    VastaKustuta
  3. Nooh, siis ma võin veel öelda, et eile öösel abiellusin Toomkiriku varemetes. Mingit fotosessiooni tegin veel ka seal oma pulmakleidis, millegipärast üksinda mitte koos tolle tüübiga, kellega abielluma pidin.

    VastaKustuta
  4. Tühja neist meestest!:P
    A mis see Tuglase luuletus siis ikkagi oli?
    Tervitades väljamaalt
    T.
    (ma oleks eila hullult kaarte taht teiega mängida ja teed juua)

    VastaKustuta
  5. "Meri", poeem lausa või midagi säärast. Üritasin netist leida, aga vist pole siin.
    Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina, või kuidagi niimoodi algas.

    VastaKustuta
  6. Jaa-jah, tean küll seda. Tänud.
    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

Maija Kajanto "Talvise linna tuled"

Vilma elab ühes Tampere piirkonna väikelinnas ja on umbes aasta eest abielu lahutanud. Nüüd, pooljuhuslikult nagu ikka, on Vilmal tekkinud variant mõneks ajaks Helsingisse minna. Puha üksinda ja paariks nädalaks, võimalusega ööbida sõbranna väikeses kesklinna korteris.  Juba rongis kohtub Vilma ühe endast mõnevõrra vanema prouaga, kes talle sisukaid lauseid ütleb, sealt edasi sukeldub Helsingi (jõulueelsesse) kultuuriellu. Kodust äraoleku ja mitteigapäevaste asjadega tegelemise käigus saab Vilma ka elu ümbermõtestamisega tegeleda. Vabanemine, puhastumine ja kõik see värk. Pole päris kindel, kas mulle meeldis, et Vilmale mingeid mehi mängu toodi. Eksmees Valtteri oli loogiline tegelane, aga ilmselt oleks saanud ka nõnda kirjutada, et ei tule järgmised mehed teemaks. Üldiselt muidugi meestevärk polnud siin kuidagi domineeriv, selgelt oli iseseisva naise teema, ja autori mõte, et kui tuli mingi mees, siis see toimus Vilma soovil ja valikul, oli arusaadav. See oli jällegi üks linna (He...

Kristiina Ehin "Südametammide taga"

  Kuidas armastada teineteist koos kõigi vooruste ja puudustega? See autobiograafiline tragikomöödia on naise elu lõpututest rollidest ja sellest, kui kerge tundub olla mees.  Tutvustus on raamatu tagakaanelt. Mu meelest võtab asja nii hästi kokku. Ongi autobiograafiline, peategelane on Kristiina ja tähtis tegelane Silver, on ka tegelane Ly – kõik päriselu inimesed. Aga on veel kultuuriloost tuttavaid tegelasi: Uku Masing, Lydia Koidula, ka Ludvig Sander näiteks.  See, mis raamatus toimub, ongi nähtavasti see, mis Kristiina Ehini elus 2024. aastal toimus. Üleni realistlik, aga samas nagu... muinasjutuline? Mitte selles mõttes, et kõik oleks kogu aeg jube hästi, lihtsalt lugedes tuleb natuke muinasjutu lugemise tunne. Eriline argipäev, maagiline realism eesti moodi? Üldse ei osanud oodata, et mingis stseenis vestleb Kristiina Raplas kusagil kivi peal Uku Masinguga või teises stseenis läheb Lydia Koidulaga Tartu peale hängima. Samas see sobis raamatusse täitsa nagu õmbluste...