Otse põhisisu juurde

Tähelepanekud viimasest nädalast

  • Mulle meeldib, kui liikuva pildi (olgu ta siis filmi või seriaali vormis) tegevus toimub kohas, kus on aastaajad, st näeb lund ja värvilisi lehti jms. Tihti tegevuspaigaks olev päikseline California mõjub palju ebareaalsemana kui lumine Saksamaa. Mitte et California olekski ebareaalne(sest ta ju pole), lihtsalt mulle on reaalsem see, mis näeb välja nagu minu elu.
  • Mulle meeldivad tegelaskujud, kelle tundeid/tegevust/käitumist ei saa lõpuni ära seletada. Mitte nagu kirjanduse tunnis, et oma mehe vastu tundis Anna seda ja rongi alla hüppas sellepärast et(kuigi see arutelu on ka huvitav). Miks ei võigi jääda küsimus, miks keegi mingil moel käitus. Mu meelest sellised tegelased on inimlikumad, sest inimese tegevus pole ju ka alati teiste (ja isegi tema enda jaoks) mõtestatud. Teen midagi sellepärast, et lihtsalt teen, iga liigutuse taga ei ole tohutut taaka sellest, mis minuga lapsepõlves juhtus või kuidas end teismelisena tundsin. Muidugi on kogu minu eelnev jutt jama, sest see, kui palju tegelaskuju käitumist ära seletada saab, on tegelikult seletaja teha.
  • Ma olen idealist. Kuigi keegi ei armasta mind rohkem skeptikuks nimetada kui ma ise, siis on ikkagi palju valdkondi, kus mul on ainult ideed, teooriad. Teisalt pole olnud ka praktikat, mis teooriaid ümber lükkaks ja idealismi tema (siiski savijalgselt) troonilt kukutaks.
  • Positiivne, mis on iseenesest ju positiivne sõna, võib mitmes situatsioonis omandada negatiivse tähenduse.
  • Õpetajaks ei õpita vaid saadakse (juba vanem kui selle nädala tähelepanek).
  • Lõpetuseks väike unenäokirjeldus. Täna öösel olin tuttava noore õpetaja tunnis, vaatlejana vist. Lisaks mulle, talle ja õpilastele oli seal ka üks hetkel aktuaalsetest õppejõududest. Tund toimus minu endises koolis(näoga õpetajate toa poole olles esimene uks õpside toast paremale). Tunni alguse arutlusteemaks oli hiljuti loetud ilukirjandus. Küsiti siis minu käest ka, mida lugenud olen. Mina hakkasin rääkima, et lugesin mingi aeg ühte Heiti Talviku luuletust, pealkirja ei mäletanud, aga luuletus alanud sõnadega Jälle vaarun koju, pisarais ja purjus. Raamatus, kus see luuletus oli, olla olnud miskisugune analüüs või ülevaade ka, mis Tuglase luuletustele viitas. Vaat, et minu viimase aja lugemise hulka kuuluvatki Tuglase luuletused. Küsiti siis klassis õpilaste käest, kas keegi veel on Tuglase luuletusi lugenud. Üks suurekasvuline neiu tõstis käe ja ütles midagi tarka, enam ei mäleta mida. Igal juhul sain ma tol hetkel aru, et ilmselt on tegemist 9.klassi tunniga, sest nii suured lapsed on. Too õppejõud küsis seepeale, kas mul ehk praegugi too raamat armsa Friedeberdi luuletustega kaasas on. Ütlesin, et teises ruumis on. Saadeti mind siis raamatut ära tooma. Edasi tundus, et õppejõud hakkas noorelt õpetajalt tundi üle võtma ja tahtis õpilastega hirmsasti asju arutada. Noor õpetaja istus äkki minu kõrvalpingis ja ütles vaikselt, et tegelikult polnud kogu tund selleks aruteluks mõeldud.
  • Ma pole päris kindel, kas siinse blogi lugeja jaoks on huvitav või oluline teada, mida mina öösiti unes näen, aga millegipärast olen terve päeva selle une peale mõelnud ja kogu aeg tundus, et tuleb kindlasti üles kirjutada. Lisaks sellele üritasin hommikul välja mõelda, kas üldse kunagi ükski Tuglase luuletus minu silmade ette juhtunud on. Nüüd tuli meelde. On. Hirmus ilus oli pealekauba.

Kommentaarid

  1. Tere.
    Lugesin Su blogi läbi. Meeldis :)
    Seda vist tahtsingi öelda. Ja võib-olla veel midagi, aga et mitte pealetükkiv olla, siis las ta jääda.

    P.S. Mulle küll meeldib unenägudest lugeda. Kirjutada ka.

    VastaKustuta
  2. Minu meelest on ka unenägusid vahva lugeda. :=)

    VastaKustuta
  3. Nooh, siis ma võin veel öelda, et eile öösel abiellusin Toomkiriku varemetes. Mingit fotosessiooni tegin veel ka seal oma pulmakleidis, millegipärast üksinda mitte koos tolle tüübiga, kellega abielluma pidin.

    VastaKustuta
  4. Tühja neist meestest!:P
    A mis see Tuglase luuletus siis ikkagi oli?
    Tervitades väljamaalt
    T.
    (ma oleks eila hullult kaarte taht teiega mängida ja teed juua)

    VastaKustuta
  5. "Meri", poeem lausa või midagi säärast. Üritasin netist leida, aga vist pole siin.
    Ju lapsena ihkasin merd ääretut mina, või kuidagi niimoodi algas.

    VastaKustuta
  6. Jaa-jah, tean küll seda. Tänud.
    T.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Naoise Dolan "The happy couple"

Kuna raamat oli endal olemas, mõtlesin, et loen natuke algusest, ja kui ei viitsi, jätan pooleli. Ei tekkinud sellist soovi, lugu pani kohe algusest peale minema, kuigi lineaarse stsenaariumita. Celine ja Luke on paar, kellel on pulmaplaanid. Enne kui tegevus pulmapäevani jõuab, saame teada nii kummagi individuaalse mineviku kui nende ühise mineviku kohta. Kuidas abiellumisotsuseni jõuti? Mida kumbki pool sellest arvab? Raamat jaguneb viieks osaks, igaühes fookuses üks tegelane: pruut Celine, pruutneitsi Phoebe, isamees Archie, peigmees Luke, pulmakülaline Vivian. Tähendab et lugeja saab mitmeid olukordi näha erinevate tegelaste vaatenurgast. See osutub täitsa huvitavaks ja on ilmselt üldiselt selline asi, mida inimesed aeg-ajalt harjutada võiks. Enda mätas, teise mätas jne.  Muidugi see vaatenurkade ja aegade vaheldumine muutis lugemise mõnevõrra keerulisemaks ka, päris segaseks siiski mitte. Tuli tähelepanelik olla. The longer I'm alive, the more I think you can tell fuck-all abo...

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...

Barbara Cartland "Armastus, lordid ja lõbuleedid"

Barbara Cartland on sümbolina Eestis vist kuulsam kui tema raamatud. Oli ju kunagi see poleemika teemal Cartland versus väärtkirjandus raamatukogudes . Ilmselt sellest ajendatuna mõtlesin juba ammu, et peaks mõne Cartlandi romaani läbi lugema, teaks oma kogemuse põhjal, millest jutt käib. Valisin sellise välja, mille pealkiri piisavalt lambikas tundus. Raamatus tegutseb 1819. aasta Londonis pärijannast neiu Petrina, kelle vara hooldajaks on krahv Staverton. Raamatu alguses pole nad omavahel kohtunudki, on ainult vist raamatupidaja teel suhelnud, aga raamatu lõpuks... elab armastuse vägi (või mida see Lible lauliski). Kui lõpust alustada, siis see ajas täitsa naerma. Kogu kiremöll suudlustes, kellel hing kinni, kes ekstaasis, lisaks ühe ja sama asja tundelisel toonil seitse korda üleütlemine. Aga enne kui asi sinnani jõudis, oli ka teistsugust sisu. Kindlasti on olemas palju halvemini kirjutatud naistekaid kui see. Cartlandi sõnavara ja kirjutamise viis olid täitsa korralikud (noh, kui...