Pruun

Pruuni värviga meil polnud armastus esimesest silmapilgust. Ma arvan nõukaminevik võiks olla üks põhjuseid, miks kellelgi eriti pole. Aga nüüd on küll korralik sümpaatia. Mõtlesin ka miks. Sest kui võtta must, mida reeglina pruunile eelistatakse(nt riietuses ja nii), siis ta küll katab korralikult ja võib tunduda, et ka kaitseb, aga ikkagi mingi sein jääb inimese ja musta vahele. Pruuniga nagu sulad kokku(mu meelest see on nii šokolaadi sulamise moodi). Võib-olla on asi selles, et pruun on nö looduslikum värv.
Ja sellepärast mulle meeldibki, et umbes kõik Tartu kohvikud on seest pruunid.