Otse põhisisu juurde

Vahesissekanne ajalooannaalidesse

Niisiis olengi ma tagasi uue nimekirjaga 2008.aasta kohta

suurim prohmakas - võiks öelda et venitamine mitmetes variatsioonides
suurim kordaminek - mitmed ettevõtmised, mida oleks pidanud juba eelmisel aastal või varem tegema
parim eesti tutvus – ei oska esile tõsta sel aastal tekkinuid
parim muu tutvus – välismaalastevaene aasta
halvim eesti tutvus – polegi halba, milleks olla üksteisele halvad tuttavad, olgem parem võõrad siis
halvim muu tutvus – isegi orksibrasiillased on ära kadunud
lemmik telefonikõne – ei mäleta, ilmselt jääb aasta esimesse poolde
aasta lause – "Enough, enough now"
aasta kõige lollim küsimus – ma ei mäleta, kas oli täpselt sellise sõnastusega, aga umbes nii et “Kas keegi istus grilli peale või?”
minu kõige lollim sõnaaps – viimasel ajal ma mõtlen näiteks nende sõnaapsude peale, mis kuhugi kirjatöödesse sisse jäävad, kui ma ei viitsi asja pärast otsast lõpuni läbi lugeda
lemmikvoodikaaslane – raamat(emotsioonidevaene aasta, mis seal teha)
lemmikfilm - “The Hours” sai sel aastal vaadatud ja “Juno”
lemmikraamat - uskumatu lugu, et nüüd panen kooliraamatu ilukirjandusest ettepoole, aga öelgem siis Richard Evansi “In Defense of History”
suurim ettevõtmine – nooh, sai ülikooliga ots peale tehtud ja uuesti alustatud. Ja praegu ma isegi õpin, see on üsna kõva ettevõtmine.
lemmiktelesari – mitmed, “That 70s Show”
suurim rõõm – tuntud enne, kui selleks tegelikult reaalset alust oli. Ja rõõm sellepärast, et inimesed vahepeal ikka saavad selle, mida nad väärivad(heas mõttes ikka, jäi kuidagi halvasti kõlama).
suurimad pisarad – on täiesti võimalikud
suurim üllataja – kuidagi üllatustevaene aasta vist, isegi esmapilgul natuke üllatuslikud asjaolud olid juba teise mõttega väheüllatavad
kõige khuulim koht – katus
kõige khuulim hommik – see, kui aprilli lõpus umbes 6 ajal hommikul koju läksin: kõige parem õhk ja kõige ilusam valgus
kõige halvem hommik – see, mis jättis soovid täitmata
kõige khuulim kink – kivi nimega ÕNN
parim kohvikaaslane – endiselt kes iganes tööl juhtub olema või Mari(parimad kohvitassi-tagused teemad)
kõige kallimad – on kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
suurim shokk – mina ise endale ühe suvise Statoilide külastamise ajal/järel
parim laul – talvel “Samson”, kevadel “Love in December”, suvel “Maybe Tomorrow” ja sügisel “Now at last”
kõige parem koht – sügisega Toomel
parasiitsõna - jees-jees
leid – inimesed, kes sel aastal päriselt tuttavateks said
drama queen - kaua seda ikka salata, et minap see olen
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuni
läbikukkunud idee – võiks magistris eriala vahetada (hilja, peremees, hilja)
parim sms – kõik need, mis raha tulekust teatasid (emotsioonidevaene aasta, mis seal teha). Oo, või tegelt "Sul on ikka nii lahe kõnnak"
räigeim stoori – vaatasin lõpuks õudukaid esimest korda elus, politseisaateid ikka veel ei vaata
aasta jook - latte
aasta avastus – võib-olla on võimalik mõtlemist muuta(vist väikese avansina pandud siia)
kõige mõttetum tegu - vihastamine

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Pernille Hughes "A Copenhagen snowmance"

Poolteist aastat tagasi järsku Londonisse kolinud taanlanna Anna on olude sunnil ühes detsembrikuus Kopenhaagenis tagasi. Tema plaan kohe jälle Londonisse naasta läheb vett vedama, kui kõik lennud lumetormi tõttu tühistatakse. (Kirjelduste järgi tundub Lääne-Euroopa aegade suurimaid lumetorme.) Kuna kõik hotellid on täis (inimesi, kelle lennud tühistati), läheb Anna omaenda korteri ukse taha, kus tal igapäevaselt üürnik sees elab. Üürnik muidugi ei ole mingi suvaline inimene vaid veetlev šotlane Jamie. Polnud seni mõelnud sellisele nähtusele nagu reklaam raamatus. Nagu seriaalides võib olla, et peategelane reisib "juhuslikult" Eestisse. "Juhuslikult" tähendab, et Visit Estonia näiteks maksis sarja tegijatele reisi seriaali sissekirjutamise kinni.  Ei oma infot, kas selle raamatu sünnil võis Taani riigi turismitalitusega pistmist olla, igal juhul selline mulje jäi. Algusest peale tuli teema, kuidas taanlased on sellised ja neil on kombeks see, edasi liiguti selle juu...