Otse põhisisu juurde

Vahesissekanne ajalooannaalidesse

Niisiis olengi ma tagasi uue nimekirjaga 2008.aasta kohta

suurim prohmakas - võiks öelda et venitamine mitmetes variatsioonides
suurim kordaminek - mitmed ettevõtmised, mida oleks pidanud juba eelmisel aastal või varem tegema
parim eesti tutvus – ei oska esile tõsta sel aastal tekkinuid
parim muu tutvus – välismaalastevaene aasta
halvim eesti tutvus – polegi halba, milleks olla üksteisele halvad tuttavad, olgem parem võõrad siis
halvim muu tutvus – isegi orksibrasiillased on ära kadunud
lemmik telefonikõne – ei mäleta, ilmselt jääb aasta esimesse poolde
aasta lause – "Enough, enough now"
aasta kõige lollim küsimus – ma ei mäleta, kas oli täpselt sellise sõnastusega, aga umbes nii et “Kas keegi istus grilli peale või?”
minu kõige lollim sõnaaps – viimasel ajal ma mõtlen näiteks nende sõnaapsude peale, mis kuhugi kirjatöödesse sisse jäävad, kui ma ei viitsi asja pärast otsast lõpuni läbi lugeda
lemmikvoodikaaslane – raamat(emotsioonidevaene aasta, mis seal teha)
lemmikfilm - “The Hours” sai sel aastal vaadatud ja “Juno”
lemmikraamat - uskumatu lugu, et nüüd panen kooliraamatu ilukirjandusest ettepoole, aga öelgem siis Richard Evansi “In Defense of History”
suurim ettevõtmine – nooh, sai ülikooliga ots peale tehtud ja uuesti alustatud. Ja praegu ma isegi õpin, see on üsna kõva ettevõtmine.
lemmiktelesari – mitmed, “That 70s Show”
suurim rõõm – tuntud enne, kui selleks tegelikult reaalset alust oli. Ja rõõm sellepärast, et inimesed vahepeal ikka saavad selle, mida nad väärivad(heas mõttes ikka, jäi kuidagi halvasti kõlama).
suurimad pisarad – on täiesti võimalikud
suurim üllataja – kuidagi üllatustevaene aasta vist, isegi esmapilgul natuke üllatuslikud asjaolud olid juba teise mõttega väheüllatavad
kõige khuulim koht – katus
kõige khuulim hommik – see, kui aprilli lõpus umbes 6 ajal hommikul koju läksin: kõige parem õhk ja kõige ilusam valgus
kõige halvem hommik – see, mis jättis soovid täitmata
kõige khuulim kink – kivi nimega ÕNN
parim kohvikaaslane – endiselt kes iganes tööl juhtub olema või Mari(parimad kohvitassi-tagused teemad)
kõige kallimad – on kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
suurim shokk – mina ise endale ühe suvise Statoilide külastamise ajal/järel
parim laul – talvel “Samson”, kevadel “Love in December”, suvel “Maybe Tomorrow” ja sügisel “Now at last”
kõige parem koht – sügisega Toomel
parasiitsõna - jees-jees
leid – inimesed, kes sel aastal päriselt tuttavateks said
drama queen - kaua seda ikka salata, et minap see olen
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuni
läbikukkunud idee – võiks magistris eriala vahetada (hilja, peremees, hilja)
parim sms – kõik need, mis raha tulekust teatasid (emotsioonidevaene aasta, mis seal teha). Oo, või tegelt "Sul on ikka nii lahe kõnnak"
räigeim stoori – vaatasin lõpuks õudukaid esimest korda elus, politseisaateid ikka veel ei vaata
aasta jook - latte
aasta avastus – võib-olla on võimalik mõtlemist muuta(vist väikese avansina pandud siia)
kõige mõttetum tegu - vihastamine

Kommentaarid

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Caitlin Moran "What about men?"

Lõpuks üks raamat, kus kaanel ütles, et on naljakas, ja päriselt oligi naljakas. Mitte teema, vaid see, kuidas kirjutati. Caitlin Moran on vaimukas inimene. Kirjutab sellest, kuidas väiksest peale on tüdrukuid ja poisse ümbritsev vaimne maailm väga erinev, mistõttu oleme ka täiskasvanutena erinevad. Ja sellest, millised need mehed siis on. Raamatu lõpuks jõuab ikka sinna, et võiksime ju kõik inimesed olla, mitte tingimata mehed ja naised. Suur osa naiste ja meeste probleeme on sarnased. Enamasti olin kirjutatuga nõus. Põhiline asi, mis on ilmselge, ja ometi oli see siin kirja pandud: valge heteromees ei ole automaatselt milleski süüdi. Eile sündinud poisslaps ei vastuta selle eest, et 18. sajandil polnud naistel ühiskonnas positsiooni. Kui ütleme ühele grupile (kelle hulka kuulub ka palju lapsi) ühiskonnas, et te ei ole lahedad, teil peaks häbi olema, te olete süüdi, siis miks oleme üllatunud ja pahased, kui selles grupis vastupanu pead tõstab. Keegi ei taha ennast halvasti tunda. Raam...

Anthony Horowitz "Minu harakamõrvad"

  Anthony Horowitzi tean ju juba mõnda aega. Mitu korda olen telekas sattunud selle saate peale, kus temaga vestlus oli (festivalil HeadRead ilmselt?). Ja siis need briti krimisarjad, mida ta kirjutab. Mitte et ma neid vaadanud oleks. "Midsomeri mõrvade" osas on minu kontol jätkuvalt 1 otsast lõpuni vaadatud episood + ehk mõniteist natuke vaadatut.  "Minu harakamõrvad" räägib loo keeletoimetaja Sue Ryelandist, kes hakkab toimetama/lugema menuka krimiraamatute seeria järjekordset osa ja leiab ühel hetkel, et loetaval on täitsa seos tema enda eluga.  Niisiis siin on raamat raamatus - on nii Sue päriselu kui raamat, mida ta loeb. Reeglina mulle eriti raamat raamatus ei istu, aga siin oli täitsa okei, sest suurema osa loetavast raamatust luges Sue korraga läbi. Polnud pärismaailmaga vaheldumisi jutustamist. See raamat, mida Sue luges, oli niuke täitsa klassikaline briti mõrvalugu, Horowitzil ilmselt meelega sellisena kirjutatud.  See, kas Sue on tegelikult peategelane, ...

Camilla Dahlson "Sommar vid Sommen"

Meil on Stockholmis elav ja ökonomistina töötav Disa, kes alustuseks adub, et tööl ja muidu elus on veits halvasti, ja otsustab hõreasustusega väikekohas endale majapidamise osta, kus (peamiselt) majutusteenust pakkuma võiks hakata. Idüll looduses ja kõik.  Kõigepealt müüakse taas üks Södermalmi korter mitme miljoni eest maha. Jäi mulje, et ca 10-aastase tööstaažiga inimesel oli päris palju raha kinnisvaralaenust juba pangale tagasi makstud. Ju siis teenis hästi, kuigi pigem jäeti mulje, et tööandja üritas Disalt seitset nahka koorida selle eest eriti peale maksmata.  Läks siis Disa oma järveäärsesse majja elama ja asus tegutsema, aga ega nagu väga huvitav polnud. Kirjutaja romantilised fantaasiad sellest, kuidas oleks kaunis asukohas majutuskohta pidada, kirjeldused sellest, kuidas Disa koristab ja mingit kraami kokku ostab, väga lihtsustatud nägemus sellest, kuidas majutusasutusse külastajaid saada jms. Kordagi ei mainitud, kas Disa lõi näiteks mingi ettevõtte, mille alt tee...