Otse põhisisu juurde

Vahesissekanne ajalooannaalidesse

Niisiis olengi ma tagasi uue nimekirjaga 2008.aasta kohta

suurim prohmakas - võiks öelda et venitamine mitmetes variatsioonides
suurim kordaminek - mitmed ettevõtmised, mida oleks pidanud juba eelmisel aastal või varem tegema
parim eesti tutvus – ei oska esile tõsta sel aastal tekkinuid
parim muu tutvus – välismaalastevaene aasta
halvim eesti tutvus – polegi halba, milleks olla üksteisele halvad tuttavad, olgem parem võõrad siis
halvim muu tutvus – isegi orksibrasiillased on ära kadunud
lemmik telefonikõne – ei mäleta, ilmselt jääb aasta esimesse poolde
aasta lause – "Enough, enough now"
aasta kõige lollim küsimus – ma ei mäleta, kas oli täpselt sellise sõnastusega, aga umbes nii et “Kas keegi istus grilli peale või?”
minu kõige lollim sõnaaps – viimasel ajal ma mõtlen näiteks nende sõnaapsude peale, mis kuhugi kirjatöödesse sisse jäävad, kui ma ei viitsi asja pärast otsast lõpuni läbi lugeda
lemmikvoodikaaslane – raamat(emotsioonidevaene aasta, mis seal teha)
lemmikfilm - “The Hours” sai sel aastal vaadatud ja “Juno”
lemmikraamat - uskumatu lugu, et nüüd panen kooliraamatu ilukirjandusest ettepoole, aga öelgem siis Richard Evansi “In Defense of History”
suurim ettevõtmine – nooh, sai ülikooliga ots peale tehtud ja uuesti alustatud. Ja praegu ma isegi õpin, see on üsna kõva ettevõtmine.
lemmiktelesari – mitmed, “That 70s Show”
suurim rõõm – tuntud enne, kui selleks tegelikult reaalset alust oli. Ja rõõm sellepärast, et inimesed vahepeal ikka saavad selle, mida nad väärivad(heas mõttes ikka, jäi kuidagi halvasti kõlama).
suurimad pisarad – on täiesti võimalikud
suurim üllataja – kuidagi üllatustevaene aasta vist, isegi esmapilgul natuke üllatuslikud asjaolud olid juba teise mõttega väheüllatavad
kõige khuulim koht – katus
kõige khuulim hommik – see, kui aprilli lõpus umbes 6 ajal hommikul koju läksin: kõige parem õhk ja kõige ilusam valgus
kõige halvem hommik – see, mis jättis soovid täitmata
kõige khuulim kink – kivi nimega ÕNN
parim kohvikaaslane – endiselt kes iganes tööl juhtub olema või Mari(parimad kohvitassi-tagused teemad)
kõige kallimad – on kõige kallimad
kõige khuulim kooliaine – Tänapäevase ajalookirjutuse kujunemine
suurim shokk – mina ise endale ühe suvise Statoilide külastamise ajal/järel
parim laul – talvel “Samson”, kevadel “Love in December”, suvel “Maybe Tomorrow” ja sügisel “Now at last”
kõige parem koht – sügisega Toomel
parasiitsõna - jees-jees
leid – inimesed, kes sel aastal päriselt tuttavateks said
drama queen - kaua seda ikka salata, et minap see olen
parim kuu - jaanuar-veebruar, juuni
läbikukkunud idee – võiks magistris eriala vahetada (hilja, peremees, hilja)
parim sms – kõik need, mis raha tulekust teatasid (emotsioonidevaene aasta, mis seal teha). Oo, või tegelt "Sul on ikka nii lahe kõnnak"
räigeim stoori – vaatasin lõpuks õudukaid esimest korda elus, politseisaateid ikka veel ei vaata
aasta jook - latte
aasta avastus – võib-olla on võimalik mõtlemist muuta(vist väikese avansina pandud siia)
kõige mõttetum tegu - vihastamine

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #3: Holland

Hollandi kuninganna Beatrix on 73-aastane ja valitsenud 31 aastat. Kuningannaks sai ta (mõneti tavapäratult) peale seda, kui tema ema troonist loobus. Enne seda jõudis Beatrix ülikoolis mitmesuguseid asju, aga peamiselt juurat õppida. Kuninganna abikaasa oli prints Claus, Hitlerjugendis ja Wehrmachtis teeninud sakslane, keda hollandlased seetõttu algul natsismiga seostasid ning oma pahameelt ka väljendamata ei jätnud. Üks inimeste toonaseid hüüdlauseid oli näiteks II maailmasõjale viitav "Mijn fiets terug" - (anna) mu jalgratas tagasi . Ajapikku võeti prints siiski omaks. Siin Beatrix oma pulmapäeval 1966. aastal: Beatrixil ja Clausil on kolm poega: kroonprints Willem-Alexander, prints Friso ja prints Constantijn. Esimene, ka Oranje printsiks kutsutav härra on Leideni ülikoolis ajalugu õppinud, lisaks muidugi ka printsi puhul tavapärase sõjavärgiga tegelenud. Spordimees on ka, vahepeal jookseb maratoni näiteks, ja Hollandi jalkameeskonnale käib suurte võistluste ajal...

Ingrid Noll "Apteeker"

Mirabilia sari, kus see raamat ilmus, on minu jaoks alati olnud niuke müstiline. Olen kuulnud minust vanemaid inimesi sellest rääkides mõnevõrra õhkamas, et see on nende nooruspõlve lemmiksari. Vist seetõttu, et oli nõukaajal ainumas sari, mis moodsama väljamaa krimi-, põnevus- ja ulmekirjandust avaldas. Need jällegi on žanrid, mida mina tavapäraselt palju ei loe. Aga nüüd nägin ükspäev internetist väikest arvamusavaldust selle raamatu kohta, mis oli kuidagi võluv. Ja ütles vist nõnda, et see raamat pole krimi otseses mõttes. Mõtlesin siis, et loeks kah Mirabiliat. Polnud tõesti otseses mõttes krimi. Mina ei tea, mis žanrist see oli. Lihtsalt ilukirjandus? Või veel parem, röövlimuinasjutt , nagu jutustaja ise oma lugu vahepeal nimetas. Raamatus jutustab peategelane Hella Moormann oma lugu palatikaaslasele. Sest ta on parajasti haiglas nimelt, Heidelbergis (see pole oluline, aga mulle lihtsalt Heidelberg meeldib). Ja pole nii, et Hella on vana naine, kes räägib oma nooruspõlvest, vaid p...

Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

"Ohvrilaevaga" on suhted pikaajalised. Esmakordselt lugesin seda kusagil 12. klassis kohustusliku kirjandusena, siis 2012. aastal. Sedakorda ajas lugemissoovi peale raadiosaade "Loetud ja kirjutatud" , kus Helbemäest ja "Ohvrilaevast" räägiti.  Ülelugemine pole raske, kuivõrd raamat on õhuke - 1992. aasta väljaandes ainult 165 lehekülge. Olin seekord huvitav ja lugesin 1960. aastal Lundis ilmunud esmaväljaannet. See oli mõnusas väikses formaadis.  Raamatu tegevus toimub Tallinnas, ilmselt 1930ndatel. Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus jääb suveks pealinna, kui tema naine ja tütar Narva-Jõesuusse puhkama sõidavad. Justus tahab nimelt oma Sokratese-teemalise raamatu kallal töötada. Siis kohtab ta tänaval naabruskonnas elavat 22-aastast juudi tüdrukut Isebeli (keda varasemast teab, aga ei tunne) ja leiab tollega vestluses ühise keele. Nende vahel areneb kirglik romaan. (Ei saa salata, olen oodanud, et saaks siin kusagil kasutada sõnapaari kirglik roma...

Clodagh Murphy "A merry Irish Christmas"

Kuivõrd olin septembris juba seitse raamatut pooleli jätnud, mõtlesin, et nüüd tuleb valida midagi sellist, mis ülikergelt edasi läheb ja kindlasti keerulise sisuga ei ole. Need tingimused see raamat täitis. Ühtlasi oli sisu täiesti ettearvatav - mingil hetkel tekkis kerge hasart ses osas, et kas midagi üllatavat üldse kunagi tuleb. Ega ei tulnud. Ja ma ei ütle, et oleks kindlalt tulema pidanud. Midagi ei vaeva. Enda arust nagu lugesin sisukirjeldust, aga millegipärast sain sealt valesti aru, millega tegu on. Mulle tundus, et on sihuke raamat, kus niuke suurem perekond jõulude ajal oma majas hängib ja siis nende juurde satub ka üks perekonnatuttav (või keegi suvalisem). Ei olnud nii. Oli hoopis nii, et New Yorgis elav peretütar tahtis Iirimaal elavat perekonda üllatada ja sõitis Iirimaale samal ajal kui kogu perekond peretütre üllatamiseks New Yorki läks. Mistõttu peretütar hängis Iirimaal oma pere majas koos meesterahvaga, kes oli koduvahetuse projekti käigus selle perega kodud vaheta...