Otse põhisisu juurde

Valus eksistentsialism päev enne homset

Vanasti oli usk. Kõik olid usklikud. Kes polnud usklik, oli ketser. Nii neid jaotatigi, rangelt kaheks. Praegu on võrdlemisi keerulisem ennast kellenagi määratleda. Kui küsitakse, kes ma olen, vastaksin tõenäoliselt et üliõpilane. Aga see pole ju mingi jääv staatus (välja arvatud muidugi mõnel üksikul väga väljapaistval juhul), seega peaks olema ka mingi muu võimalus ennast näha. Ma olen inimene oleks ju liiga üldine, ma olen tüdruk (naine, kui soovite) ei teeks asja oluliselt paremaks. Ennast elukutse kaudu defineerida oleks ka üks võimalus, aga kas see liialt pealiskaudne poleks. Võib-olla mitte, kui olla filosoof, aga kes on tänapäeval filosoof? Samas mis on viga ka ütlemisel, et ollakse lasteaiakasvataja või ettekandja. Polegi midagi, kui see ütleja jaoks peamine on. Aga kui elukutset olemaski pole, siis justkui ei mängi välja.
Tegelikult on ju enesemääratlus neil päevil väga lihtsaks tehtud. On emod, gootid, miskid metalinimesed, rohelised, taimetoitlased, mõned nimetavad end satanistideks, ja siis on veel mustmiljon erinevat usuvoolu (või kuidas oleks neid õigem nimetada), milledevahelist erinevust ma küll enamasti mõista ei suuda, sest see tundub olevat pigem rituaalides mitte usus endas. Võib-olla ongi nii mõeldud, ega tea.
Usklik olla oleks hea.Vähemasti kõrvalt vaadates tundub, et need inimesed, kellel on nende jumal, on kuidagi nii kindlustatud.Kõige eest ja kõige vastu. Laulusalmgi ju ütleb et üks kindel linn ja varjupaik. Samas ei suuda ma vist kunagi mõista, millel nende usk rajaneb. Mina ei saa uskuda seda, mida ma ei näe, ja kui saan, siis pean ma asja olemasolu kuidagi tundma. Jumalat ei tunne. See teema on huvitav, aga huvitamine pole veel uskumine.
Lisaks tundub mulle, et uskudes annaksin ma ennast liialt kellegi teise kätesse. Võib-olla on ka see kartus üks minu uskmatuse põhjuseid. Samas ma ehk ei tahagi ennast niivõrd ära anda. Kuidagi mõistmatu on, kui mõni inimene isegi eksamil saadud A jumala arvele kirjutab. Kuhu siis MINA ISE jään? Kuidagi liiga allaheitlik.
Kokkuvõttes ma mõtlen, et iga inimene peaks eelkõige olema iseenda usku. Vähemasti mulle tundub see märksa suurema väljakutsena. Kui palju inimesi suudab iseendasse uskuda?
Jumalasse uskumise uued paremad päevad on aga ka usutavasti veel ees.

Ennast emana defineerida on üks parimaid ja lihtsamaid võimalusi. Kellel on see võimalus.(Kusagile sinna keskele jutu vahele käiv lause.)

Kommentaarid

  1. Usud või mitte - kumbki ei jookse mööda külgi maha.
    Olla ema tähendab ka olla abistaja. Olla ristiema tähendab sama. Usu roll siin minu meelest on minimaalne.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Laura Dockrill "I love you, I love you, I love you"

Üsna julge temp raamatule sihuke pealkiri panna. Läheb "Maailma ajaloo" ja "Armastuse" kategooriasse. LIIGA... midagi. Liiga suur, liiga üldine, liiga lihtne? Aga nagu  Loone Otsa "Armastuse" puhul tuleb siingi tõdeda, et see pealkiri sobis tegelikult. Peategelase pea oli seda täis ja just niimoodi kolm korda hüüdes ja läbivalt, mitte lihtsalt ühekordse tõdemusena. Niisiis oli Londonis üks Ella, kes teismelisena sajandivahetuse paiku kohtus noormees Lowe'iga. Sai kohe aru, et asi nende vahel on täitsa eriline ja saidki nad headeks sõpradeks, aga jäidki kogu aeg ainult sõpradeks, kuigi Ella peas vasardas muudkui see IloveyouIloveyouIloveyou. Ja selline seis kestis aastaid. Ella muudkui mõtles ja lootis. Kuna peategelane oli minu eakaaslane, tuli selle aja kirjeldus mõnevõrra tuttav ette. Samas mõnevõrra ei tulnud ka, sest erinevalt minust oli tema Londonis. Aga tundub, et nostalgiafaktorile mängimine on raamatule lugejaid toonud küll - mitmed kommentee...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...

Isabel Allende "Vaimude maja"

Tihti ikkagi on nii, et loed raamatust mingid esimesed kümme lehekülge ära ja saad suures plaanis aru, milline raamat see on. "Vaimude maja" puhul näiteks sain aru, et raamat saab mulle väga meeldima.  Lugu on ühest perekonnast läbi mitme põlvkonna (pakun et nelja) ja Tšiili ajaloost 20. sajandil. Ärimees (ka põllumajandusmees) Esteban Trueba peaks algul abielluma ühe noorikuga, lõpuks abiellub hoopis tolle õe Claraga. Neil on tütar Blanca, Blancal on tütar Alba. Ja kuigi läbiv tegelane oleks nagu Esteban, siis päriselt ikkagi ei saa öelda, et tema peategelane on.  Sest naised on tähtsad. Ühest küljest joonistub see kogu raamatu pealt välja, aga kui sealt aru ei peaks saama, siis lõpuosas tulevad naised kohe eriti selgelt esile. Lühidalt: kui naine on hädas, siis tema abistajaks on teine naine. Üldiselt jõuab autor tõdemuseni, et naised on ühiskonnas teatud väärtuste alustalad. Muide, kõigi raamatus oluliste naiste nimed (Clara, Blanca, Alba) tähendavad valget. Ei pannud ise ...