Otse põhisisu juurde

1. september

Saagu siia meenutus (soovitus?) mõnest viimase ca kolme aasta jooksul loetud raamatust, kus mõni tegelane on õpilane, õpetaja, õppejõud või muidu kooliga seotud isik, aga kus põhitegevus tingimata koolis ei toimu. (Okei, mõne puhul natuke toimub ka.)


Nicola Huppertz "Kaunis nagu kaheksa"

Eelkõige meenub matemaatikas andekas koolipoiss, kelle meelest üks tüdruk oli kaunis nagu kaheksa (kõige täiuslikum number). 


Matt Haig "Kesköö raamatukogu"

Peategelane Nora arutleb elu ja surma vahel asuvas kesköö raamatukogus oma eluvalikute üle, vestluspartneriks raamatukoguhoidja tema endisest koolist. Tema seetõttu, et tegemist on inimesega, kes Nora vastu elus (põhjuseta) lahke olnud.


Rachel Lynn Solomon "Täna. Õhtul. Homme"

Keskkooli lõpetamisest raamatu kirjutamine on kaval mõte, sest kui mingi tunne/aeg inimestel hästi meeles on, siis ehk see. Siin osalevad kooliaegsed konkurendid Rowan ja Neil koos keskkoolilõpu aardejahis.


Rachel Lynn Solomon "Past. Present. Future"

Ja nüüd lähevad suve armuliinil veetnud Rowan ja Neil erinevatesse ülikoolidesse.


Julia Whelan "My Oxford year"

Ameeriklanna läheb aastaks vahetusõpilasena Oxfordi. Teemaks tuleb suhe õppejõuga. See, mis juhtub, on pigem ootamatu. Netflixis tuli film ka just välja selle raamatu põhjal.


Lucy Maud Montgomery "Anne of the island"

Kuidas oldi üliõpilased 20. sajandi alguse Kanadas. Kolmas osa "Roheliste viilkatuste Anne'i" sarjast.


Gert Helbemäe "Ohvrilaev"

Ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justus mõtiskleb selle üle, kas tema õpetusest ka mingit tolku on, kas see õpilasi lõpuks kuidagi harib (muudab).


Stephen Chbosky "Müürililleks olemise iseärasused"

Selle raamatu kirjandusõpetaja usub, et on tolku, ja söödab peategelasele Charlie'le mitmesuguseid raamatuid ette. Ühtlasi ütleb meeldejääva lause We accept the love we think we deserve. Kas pole huvitav, et kogu selle õppige reaalaineid-sisendamise juures on inspireerivad kooliõpetajad raamatutes/filmides/elus? pea alati humanitaarainete (enamasti kirjanduse) õpetajad?


Zoe Heller "Ühe skandaali märkmed"

Mõni õpetaja saab skandaalseks. Siin on keskkooli kunstiõpetajal suhe keskkooliõpilasega.


Kjell Westö "Väävelkollane taevas"

Õpetaja võib ka olude sunnil olla. Selle raamatu peategelane näiteks töötab koolis, sest ainult kirjanik olemisest on raske ära elada.


Tracey Garvis Graves "Kuulsin seda armulaulus"

Peategelane töötab muusikaõpetajana, sest on varasema bändiinimese elu selja taha jätnud ja tema suhe muusikaga on muutunud ja vajab mõnevõrra taastamist. 


Elena Ferrante "Kadunud tütar"

Muutustega on silmitsi ka õppejõud Leda, kes üle aastate üksinda puhkusele läheb ja mõtiskleb seal olles suhete üle oma perekonnas.


Edmund Crispin "Kadunud mänguasjapood"

Oxfordi kirjandusprofessor, kes tegeleb vabal ajal mõrvade lahendamisega, kaasates vahepeal lahendamisse ka üliõpilasi. 


Chimamanda Ngozi Adichie "Pool kollast päikest"

Peategelaste hulgas on õppejõud Odenigbo, niuke klassikaline intelligent. Tema kodu on salong, kus sõbrad (sh teised õppejõud) koos käivad ja maailma asju arutavad.

Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Robert Seethaler "The café with no name"

Mul oli tugevalt positiivne eelarvamus. Kuivõrd kaks varasemat samalt autorilt loetud raamatut olid meeldinud ja sisukirjelduses lubati ühe Viini kohviku (püsi)kundede elu ja mõtteid tutvustada. Tundus köitev.  Sedakorda meeldis raamatu idee rohkem kui raamat ise. Oligi üks kohvik Viinis ja oligi mitmeid tegelasi, sealhulgas kohvikupidaja ja -töötaja, kelle elu rohkem või vähem kirjeldati. Oli ka aru saada, et üldise ajastu- ja kohameeleolu edasiandmine on otsesest tegevusest olulisem. (Ses mõttes meenutas natuke Bradbury "Võililleveini" .) Mulle jäi kogu lugu kuidagi kaugeks. Üleliia ei kottinud ka. Kuigi tegevusaeg oli algusest peale teada (lugu algas 1966 ja lõppes 1976), jäi lugedes kogu aeg mulje, et tegevus toimub märksa varem. Kuidagi ei tundunud nii kaasaegne aeg. Ka peategelane, kes raamatu alguses oli 31-aastane, tundus pidevalt nagu vanem. (Samas 60 aasta tagused 30-aastased olidki oluliselt vanemad kui praegused.)  Meeleolu oli üldiselt niuke melanhoolne või sünge...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Alex Schulman "Bränn alla mina brev"

Üks neid harvu juhuseid, kus vaatasin kõigepealt filmi ja seejärel lugesin raamatut. 2022. aasta film  jättis täitsa hea mulje, mitu tuttavat näitlejat mängis ka. Raamatu jutustaja on Alex Schulman ise, kes ühe järjekordse peretüli käigus mõistab, et temas on mingi arusaamatu päritoluga raev, mis ähvardab ta perekonna lõhkuda. Ta läheb teraapiasse, kus ülesjoonistatud suguvõsa suhete skeemilt ilmneb, et suguvõsa võtmeisikuid ja ehk ka võti raevu mõistmiseks on Alexi vanaisa Sven Stolpe. Tähtis tegelane on ka Sveni abikaasa ja Alexi vanaema Karin Stolpe (tema on raamatu kaanel). Tegevus toimub 3 ajas: 2018. aastal, kus Schulman oma vanavanemate lugu uurib, 1988. aastal, kus meenutab seiku vanavanemate juures olemisest 12-aastase poisina, ja 1932. aastal, kus areneb armastuslugu Karini ja noore kirjaniku Olof Lagercrantzi vahel. Nii Sven ja Karin Stolpe kui Olof Lagercrantz on ajaloolised isikud. Sven ja Olof olid kirjanikud, Karin tõlkija. (Olofi poeg on näiteks see David Lagercrant...
Postita kommentaar
Loe edasi »