Otse põhisisu juurde

Tartus on kevad

Alles täna saingi sellest aru.Päike ei paista, ei ole kohutavalt soe, süda on kergelt paha, aga ikkagi on hea, sest on kevad.Kui ma suudaks meenutada kõiki neid mõtteid, mida mõelnud olen tänase ja 12.aprilli vahel( ehk siis viimane sissekanne siia), siis oleks ilmselt nii mul endal kui ka kõigil teistel väga huvitav. Sest taaskord on mul selline tunne, et selle vähem kui nädalapikkuse ajaga olen ma nii palju kasvanud.Võiks seda ehk hoopis vabanemiseks pidada?Ma usun, et poleks väga valesti öeldud. Niisiis, olen ma nüüd kevadiselt vaba? Hmm, mitte päris, aga peaaegu. MSNis on 9 inimest kohal, 1 neist on online, 1 on busy ja ülejäänud 7 away.Lihtsalt tegin sellise ääremärkuse siia.Tegelikult oleks niiiiniiii palju öelda, aga mul on suuri raskusi, et kogu see jutt Truffe kirjanurgale omasesse ümbernurga-stiili panna, sest avameelitsema ma siin ei hakka ju.Veel.Ehk kunagi hakkan.Aga vähemasti praegu tundub, et minu avameelitsemine, seal kus ma seda teen ja kellega ma seda teen,on täiesti omal kohal ja ei peakski justkui midagi muutma.Camus "Võõras" oli vist selline koht, kus peategelane ütles, et kui inimene satuks vangi olles elanud maailmas kasvõi vaid ühe päeva, poleks sellest midagi, sest tal oleks juba piisavalt mõtteid ja mälestusi, millega vangis olles oma aega täita. Ma olen juba natuke rohkem kui üks päev siin olnud ja suhelnud ühtede ja teiste inimestega ühe päeva või rohkem, ja teate, ongi nii, et Camus'l on jumalast õigus.Kuidas on võimalik ühest situatsioonist/ inimesest/kohast vms NII PALJU mäletada, et iga kord kui midagi kasvõi ligilähedaselt sarnast nägema-kuulma juhtud, tuleb see esmane tunne jälle meelde?Selle peale mõeldes on mul lausa väga hea meel, et ma SIIN juba rohkem kui ühe päeva olen olnud.Inimene olla on uskumatult kirgastav!Njah, hüppas nüüd optimist kusagilt välja....
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Leida Tigane "Sõber meriröövel"

Kes tahab lõbusat raamatut? Lugege "Sõber meriröövlit"! 1939. aasta Päevalehe romaanivõistluse II auhinna võitja on ilmunud Suvitusromaani sarjas ja ongi täitsa tõsine suvitusromaan.  Üliõpilasneiu Mariina saab suveks küllakutse sõbranna Riinalt. Kutsutakse maale, tallu. Mariina, linnalaps, on algul kahtleval seisukohal, aga otsustab siiski minna. Edasine on eksituste komöödia, kus Mariina tõelist maaelu näha ja tunda saab. Lugu oli ülimalt filmilik. Kogu aeg jooksis pilt silme ees. Juba põhiidee linnavurlest maal on ju naljakas ja eesti filmikunstis sugugi mitte võõras. Oli muidugi kohti, kus läks natuke liiga totakaks minu maitsele, aga need kohad ei domineerinud. Palju itsitamisväärset pakkus autori mahlakas sõnakasutus. Ka tegelaste nimed olid huvitavad:  Riina ja Mariina, professorid Põldpüü ja Kuusepuu.  Muidugi oli Mariina tegelaskuju üle vindi keeratud. Ta oli ikka täitsa teadmatuses kõigest, mis linnast väljapoole jäi, aga siin nii oligi tarvis, et nalja saada. J...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Mariana Leky "Mida siit näha võib"

Kui mingi hulga raamatuid oled juba elus lugenud, siis ei tule enam nii tihti ette, et mingi raamat täiesti erakordsena mõjub, aga "Mida siit näha võib" on küll enneolematu. Satud nagu muinasjuttu ega oska päris täpselt osutada, mis selle loo nii eriliseks teeb. Lihtsalt on nii võluv ja vaimuterav, humoorikas, kurb, soe ja fantaasiarikas (ilma üleloomulike olenditeta).  Jälle mõtlen, kuidas inimesed selliste asjade kirjutamise peale tulevad ja kuidas need sel moel valmis kirjutavad. See on kahtlemata sedasorti raamat, mille tahaks olla ise kirjutanud.  "Tahaks olla ise kirjutanud" on huvitav kategooria. Enamike raamatute puhul ei mõtle seda. Raamatute puhul, mida tuleb pähe oma lemmikuteks nimetada, enamasti mitte. Klassikute puhul kindlasti mitte. Aga on mingid üksikud, mille stiilis (ilmselt ikka stiilis, mitte sisus) midagi minu ajuga nii kokkukõlksuvalt sädeleb, et tuleb see Kui mina kirjutaksin raamatu, siis see võiks olla umbes selline pähe. "Palermovej ü...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Berit Kaschan "Aprill"

Peab ütlema, et kohaliku raamatuaasta tähistamine oli aasta alguses nagu entusiastlikum. Kui ennast tähistajana silmas pean, see tähendab. Viimane eesti autori raamat enne seda oli "Naksitrallid" aprillis. Lihtsalt kui kusagilt kuulen, et see või too hinnatud eesti kirjanik oma raamatuga, ja siis vaatan, mis raamatu sisu on, selgub, et taaskord mingi äng ja piinad. No ei taha. See luulekogu kargas ette sotsiaalmeedias, kus keegi oli ühest luuletusest pildi pannud. "Tegelikult aprill" oli see luuletus. Ega luuletuste puhul ju suurt muud polegi - kas tekib lugedes  tunne või mitte. Luulekogude puhul võib siis vaadata kui suure osa luuletuste puhul tunne tekib. Kõigiga mitte kunagi. (Samas üks on ka juba number.) Siin oli neid küll, mis kõnetasid. Mitmeid ikka. Luuletaja luuletab peamiselt endast (ehk inimesest), inimestest oma elus. Üldinimlikud teemad (mida tähendab solidaarsus näiteks) on, otseselt ühiskonnakriitilisi pole. See mulle sobis täitsa hästi. Tundub, et ...
Postita kommentaar
Loe edasi »