Otse põhisisu juurde

Tartus on kevad

Alles täna saingi sellest aru.Päike ei paista, ei ole kohutavalt soe, süda on kergelt paha, aga ikkagi on hea, sest on kevad.Kui ma suudaks meenutada kõiki neid mõtteid, mida mõelnud olen tänase ja 12.aprilli vahel( ehk siis viimane sissekanne siia), siis oleks ilmselt nii mul endal kui ka kõigil teistel väga huvitav. Sest taaskord on mul selline tunne, et selle vähem kui nädalapikkuse ajaga olen ma nii palju kasvanud.Võiks seda ehk hoopis vabanemiseks pidada?Ma usun, et poleks väga valesti öeldud. Niisiis, olen ma nüüd kevadiselt vaba? Hmm, mitte päris, aga peaaegu. MSNis on 9 inimest kohal, 1 neist on online, 1 on busy ja ülejäänud 7 away.Lihtsalt tegin sellise ääremärkuse siia.Tegelikult oleks niiiiniiii palju öelda, aga mul on suuri raskusi, et kogu see jutt Truffe kirjanurgale omasesse ümbernurga-stiili panna, sest avameelitsema ma siin ei hakka ju.Veel.Ehk kunagi hakkan.Aga vähemasti praegu tundub, et minu avameelitsemine, seal kus ma seda teen ja kellega ma seda teen,on täiesti omal kohal ja ei peakski justkui midagi muutma.Camus "Võõras" oli vist selline koht, kus peategelane ütles, et kui inimene satuks vangi olles elanud maailmas kasvõi vaid ühe päeva, poleks sellest midagi, sest tal oleks juba piisavalt mõtteid ja mälestusi, millega vangis olles oma aega täita. Ma olen juba natuke rohkem kui üks päev siin olnud ja suhelnud ühtede ja teiste inimestega ühe päeva või rohkem, ja teate, ongi nii, et Camus'l on jumalast õigus.Kuidas on võimalik ühest situatsioonist/ inimesest/kohast vms NII PALJU mäletada, et iga kord kui midagi kasvõi ligilähedaselt sarnast nägema-kuulma juhtud, tuleb see esmane tunne jälle meelde?Selle peale mõeldes on mul lausa väga hea meel, et ma SIIN juba rohkem kui ühe päeva olen olnud.Inimene olla on uskumatult kirgastav!Njah, hüppas nüüd optimist kusagilt välja....
Sildid:

Kommentaarid

Postita kommentaar

Popid

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...
Postita kommentaar
Loe edasi »

V. E. Schwab "Addie LaRue nähtamatu elu"

Raamat laiub pea 600 leheküljel ja tegevus laotub 300 aasta peale. Peamine tegevus on siiski 18. sajandi mõnel aastakümnel ja aastal 2014.  Addie LaRue on noor naine ühes külas 18. sajandi Prantsusmaal. Ta ei taha mingile suvalisele mehele naiseks minna ja ülejäänud elu seal külas lapsi kasvatades veeta. Selle vältimiseks sõlmib ta lepingu saatanaga. Tal on nüüd aega maailma avastada just nii kaua kui ise soovib. Aga selgub, et saatan on lepingule oma tingimuse seadnud - Addie on küll põhimõtteliselt surematu ja väliselt ei vanane, aga ta ei jää enam inimestele meelde. Kohtub kellegagi, too inimene läheb näiteks korraks ruumist välja ja tagasi tulles ei mäleta, et oleks Addie'ga kunagi kohtunud. Raamatu algusosa oli natuke nagu näide evolutsioonist - Addie muudkui kohanes, sest oli väga kohanemistnõudvas olukorras. Kui keegi sind meelde jätta ei suuda, muutuvad ka kõige lihtsamad olmeküsimused päris keerulisteks. (Kus sa elad, kui su vanemad ei tea, et sa nende laps oled jne.) Kui ...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Karin Janson "Sweet home Dalarna"

Üks eelmisel kuul loetud raamat lubas mõnevõrra "Bridget Jonesile" sarnaneda, aga see siin sarnanes rohkem. Peategelane kuulus nende inimeste hulka, kellega mingid asjad  juhtuvad lihtsalt (midagi läheb väga lambil moel katki, kehavigastused tekivad ülimalt ebatõenoliste olukordade tagajärjel jms). Täitsa realistlik tüüp - üks kuni mitu inimest päriselust tuleb silme ette.  Peategelane oli ühes Dalarna lääni külas elav Madde. Ta oli seal kogu elu elanud ja tegutses hobuserautaja praktikandina. Peab ütlema, et polnud aastaid mõelnud sellise elukutse olemasolule. Maddele igal juhul hobuserautamine meeldis ja tööd tundus kuhjaga jätkuvat. Madde elas oma üürimajakeses; käis vahepeal väljas sõbrannaga, kes vajas teda hetkeni, kuni mõne mehega kohtus; külastas vanemaid, kellest isale oli diagnoosiks pandud läbipõlemine ja kes seetõttu praktiliselt midagi teha ei suutnud.  Siis saabus külla postiljoni asendama Niklas Stockholmist.  Raamat mängib stereotüüpidega. Soostereot...
Postita kommentaar
Loe edasi »

Bibliofiili kampsunid

Leidsin kirjanurga arhiivisügavustest ühe vana asja, moodsa nimega on see book tag. Ei tea, kust ta algselt pärit on, aga guugeldades leiab teda täitsa palju. Võtsin endale vabaduse see eestikeelseks kohandada (ei olnudki nii lihtne).  Pole proovinud, aga pakun, et need viis raamatut on võimalik ühe päeva jooksul järjepanu läbi lugeda, sest nad on graafilised romaanid (pilti palju, teksti vähe). Teemad võivad vahepeal minna tõsiseks, aga tunneli lõpus on alati valgus.  Ketrasin Goodreadsis mitu lehekülge raamatuid läbi, soovides siia panna mingit väga pinevat raamatut. Ei leidnud. Võiks ju teada enda kohta, et ega ma selliseid eriti loe. Niisiis panin hoopis sellise, millele üliväga kaasa elasin. Raamatus pole selliseid teemasid, mida teistes noortekates poleks, aga millegipärast see raamat (ja ka selle järgi tehtud film, see film!) pääseb minu juures väga mõjule. Sellest saab klassik ma arvan (kui võtta, et 26 aastat tagasi ilmununa praegu veel klassik olla ei saa).  See...
Postita kommentaar
Loe edasi »