Otse põhisisu juurde

Tartus on kevad

Alles täna saingi sellest aru.Päike ei paista, ei ole kohutavalt soe, süda on kergelt paha, aga ikkagi on hea, sest on kevad.Kui ma suudaks meenutada kõiki neid mõtteid, mida mõelnud olen tänase ja 12.aprilli vahel( ehk siis viimane sissekanne siia), siis oleks ilmselt nii mul endal kui ka kõigil teistel väga huvitav. Sest taaskord on mul selline tunne, et selle vähem kui nädalapikkuse ajaga olen ma nii palju kasvanud.Võiks seda ehk hoopis vabanemiseks pidada?Ma usun, et poleks väga valesti öeldud. Niisiis, olen ma nüüd kevadiselt vaba? Hmm, mitte päris, aga peaaegu. MSNis on 9 inimest kohal, 1 neist on online, 1 on busy ja ülejäänud 7 away.Lihtsalt tegin sellise ääremärkuse siia.Tegelikult oleks niiiiniiii palju öelda, aga mul on suuri raskusi, et kogu see jutt Truffe kirjanurgale omasesse ümbernurga-stiili panna, sest avameelitsema ma siin ei hakka ju.Veel.Ehk kunagi hakkan.Aga vähemasti praegu tundub, et minu avameelitsemine, seal kus ma seda teen ja kellega ma seda teen,on täiesti omal kohal ja ei peakski justkui midagi muutma.Camus "Võõras" oli vist selline koht, kus peategelane ütles, et kui inimene satuks vangi olles elanud maailmas kasvõi vaid ühe päeva, poleks sellest midagi, sest tal oleks juba piisavalt mõtteid ja mälestusi, millega vangis olles oma aega täita. Ma olen juba natuke rohkem kui üks päev siin olnud ja suhelnud ühtede ja teiste inimestega ühe päeva või rohkem, ja teate, ongi nii, et Camus'l on jumalast õigus.Kuidas on võimalik ühest situatsioonist/ inimesest/kohast vms NII PALJU mäletada, et iga kord kui midagi kasvõi ligilähedaselt sarnast nägema-kuulma juhtud, tuleb see esmane tunne jälle meelde?Selle peale mõeldes on mul lausa väga hea meel, et ma SIIN juba rohkem kui ühe päeva olen olnud.Inimene olla on uskumatult kirgastav!Njah, hüppas nüüd optimist kusagilt välja....

Kommentaarid

Popid

Kuningad ja printsessid #5: Norra

Norras on juba 20 aastat kuningaks Harald V. Kuningale omaselt sõjaväevärgindusega seotud, aga ka Oxfordis ajalugu ja majandust õppinud. Suurbritanniast kõneldes tuleb mainida, et selle riigi troonile saamine on Harald V puhul märksa tõenäolisem kui nt Rootsi kuningal. Carl XVI Gustaf oli seal järjekorras 218., Harald V on tervelt 68. kohal. Purjetamine on ilmselgelt kuninglike perede lemmikspordialasid. Alles see oli, kui Hispaania tüüpide olümpialkäigust kirjutasin, nüüd vaatan, et Norra kuningas on ka kolm korda olümpial purjetamas käinud ja Lillehammeris 1994 sai ta seda "Kuulutan 17. taliolümpiamängud avatuks" lauset öelda. Väikse poisina elas Harald V mõnda aega USA-s (loe: Euroopas peeti sõda), suure poisina tekitas skandaali, abielludes täiesti tavalise norra tüdruku Sonjaga. Kuniganna Sonjal on muuhulgas näiteks rätsepapaberid, aga raamatupidamine, prantsuse keel ja kunstiajalugu pole samuti talle võõrad. Lisaks on tegemist esimese kuningannaga ajaloos, kes oma j...

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Daamide õnn

Emile Zola ise on vist kuulsam kui see raamat. Välja antud 1883, tõlge eesti keelde 1970. Hoolimata pealkirjast pole minu arvates tegemist naistekaga. Selline raamat, mille lugemiseks on vaja natuke rohkem keskenduda kui tänapäeva tilu-lilu raamatute puhul. Kirjeldused, keerukad lausekonstruktsioonid, prantsuse nimed, võõrsõnade tavapärasest suurem hulk. Viimaste puhul on eriti väljapaistev igasuguste riidesortide jm materjalide nimetuste arvukus. Ühesõnaga tummine tekst. Raamat räägib kaubamajade algusajast Prantsusmaal. Daamide Õnn on kõik ühes -tüüpi pood, hiigelkaubamaja, mis oma odavmüügi poliitikaga kõik läheduses asuvad üksiküritajad pankrotti ajab ise oma hiilgust ja võimu aina laiendades. Huvitav on jälgida seda inimeste hullutamist, mis tollal algas. Inimene näeb odavat asja ja hakkab tundma, et tal on seda vaja. Nipitamise sihtrühmaks on valitud naine (või nagu raamatus öeldakse, on eesmärgiks vallutada naine). Tee vaid reklaami, et saab odavalt kulda ja karda ja pitsi ja...

A. H. Tammsaare "Kõrboja peremees"

Varasuvel (vist) tuli telekast "Kõrboja peremees". Jäin mingi kolmveerandi silmaga seda vaatama ja hakkas tunduma, et praegu võiks see raamat märksa rohkem meeldida kui kooli ajal kohustusliku kirjandusena lugedes.  Võtsin ta siis ette. Väga suurt pingutust ei nõudnud, õhuke ja päris palju dialoogi sisaldav lugu, Tammsaare esikromaan muide. Kusagilt vikist lugesin, et Katku Villu ja Kõrboja Anna loos võib täheldada autobiograafilisi sugemeid. Katku Villu kujutavat Tammsaare kehva tervist ja enesenägemist. Tegi asja kohe huvitavamaks.  Lugu on kaunis ja kurb, mängib mõistus-tunded vastandite skaalal. Kes mida järgib. Kas peaks mingid tunded ära unustama, kui olukorda ratsionaalselt vaadates viiks nende järgmine valesse kohta, või lähtuma sellest, et oma tunnetega ei pea sa mitte vaidlema? Karakteriloome (oh mis sõna) meeldis. Oli selliseid tegelasi, kes olid tuttavad eesti talupojaromaani tegelased ja selliseid (nagu Villu ja Anna), kes raskemini mõistetavad, aga hoolimata se...