Nüüd on siis selline hetk jälle, kus mul pole nii hea olla. Millal ma viimati ennast haletsesingi? Ausalt öelda isegi ei mäleta. Kaua aega on mööda läinud üllatavalt heas meeleolus.Ilmselt algas täna asi vaikselt juba sellest, kui peeglisse vaatasin ja enda tänast nägu nägin. Mitte et see poleks meeldinud või midagi, lihtsalt aeg-ajalt on vist parem ennast mitte näha.Täna, tundub, on see päev. Noh ja siis kõik tillukesed tegurid, mida ma ise ka endale põhjustan millegipärast( ei tea, mingi valunautija vist) ja valede inimestega kohtumine tänavanurkadel ja nende vältidapüüdmine ja internetiavarustest just selle ülesleidmine, mida tegelikult oleks tervislikum mitte näha.Nägin kusagil sõna "unustamatu". Minu jaoks on see sõna vist veel liiga suur, et seda kasutada julgeksin.Tahaks praegu hoopis Kiviõli tuhamäelt merd vaadata ja mõelda, et nähtav nägemus polegi ju tegelikult muud, kui reaalne pilt sellest, mis oli, on ja võib veel tulla.Kui just põlevkivi enne otsa ei saa.Mul on tuttavaid, kes siinkohal imeliku näo pähe teeksid ja "Lamp" ütleksid...Mina igal juhul tähistasin eile ninapäeva, isegi kalendrisse kirjutasin juurde, et on selline päev.Ja mõtlesin ka erinevate ninade peale, mis mulle on meeldinud.Alustades Tom Cruise'ist lõpetades viimase aja suuravastustega.Täna õhtul tuleb veel anda endale infot sellest,kes olid 19.sajandil USA presidendid, millises järjekorras, mis aastatel, kuidas nad ennast poliitiliselt määratlesid...Ma saan hakkama küll:)Nüüd ma tean, miks mul täna halb on- olin eile liiga õnnelik.
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar