Otse põhisisu juurde

Natuke ei ole nii hea

Nüüd on siis selline hetk jälle, kus mul pole nii hea olla. Millal ma viimati ennast haletsesingi? Ausalt öelda isegi ei mäleta. Kaua aega on mööda läinud üllatavalt heas meeleolus.Ilmselt algas täna asi vaikselt juba sellest, kui peeglisse vaatasin ja enda tänast nägu nägin. Mitte et see poleks meeldinud või midagi, lihtsalt aeg-ajalt on vist parem ennast mitte näha.Täna, tundub, on see päev. Noh ja siis kõik tillukesed tegurid, mida ma ise ka endale põhjustan millegipärast( ei tea, mingi valunautija vist) ja valede inimestega kohtumine tänavanurkadel ja nende vältidapüüdmine ja internetiavarustest just selle ülesleidmine, mida tegelikult oleks tervislikum mitte näha.Nägin kusagil sõna "unustamatu". Minu jaoks on see sõna vist veel liiga suur, et seda kasutada julgeksin.Tahaks praegu hoopis Kiviõli tuhamäelt merd vaadata ja mõelda, et nähtav nägemus polegi ju tegelikult muud, kui reaalne pilt sellest, mis oli, on ja võib veel tulla.Kui just põlevkivi enne otsa ei saa.Mul on tuttavaid, kes siinkohal imeliku näo pähe teeksid ja "Lamp" ütleksid...Mina igal juhul tähistasin eile ninapäeva, isegi kalendrisse kirjutasin juurde, et on selline päev.Ja mõtlesin ka erinevate ninade peale, mis mulle on meeldinud.Alustades Tom Cruise'ist lõpetades viimase aja suuravastustega.Täna õhtul tuleb veel anda endale infot sellest,kes olid 19.sajandil USA presidendid, millises järjekorras, mis aastatel, kuidas nad ennast poliitiliselt määratlesid...Ma saan hakkama küll:)Nüüd ma tean, miks mul täna halb on- olin eile liiga õnnelik.

Kommentaarid

Popid

Raamatute rohelised lipud

Neil päevil on (olgu siis kaudselt või otseselt) olnud teemaks see, mis sorti raamatud kellelegi konkreetselt meeldivad. Hakkasin minagi mõtlema, kas mul on säärane nimekiri olemas. Tänapäevases somekeeles võiks küsida, millised on minu rohelised lipud raamatute maailmas. Panin mõned punktid kirja, igaühe juures üks näide.

Nikola Huppertz "Elamiseks liiga pikk"

Hiljuti lugesin sama autori raamatut "Kaunis nagu kaheksa" . Leidsin, et eesti keeles on Huppertzilt veel üks raamat ilmunud. "Elamiseks liiga pikk" tundus jällegi intrigeeriv pealkiri.  Peategelane Magali Weill on nimelt 13-aastane Hannoveri tüdruk, kes on 182 sentimeetrit pikk. See on tema jaoks problemaatiline peamiselt seepärast, et nii pikana pole ta enda arvates suudeldav. Juba praegu pole. Ja kui veel mõtlema hakata, et tema oodatav pikkus täiskasvanuna on ilmselt üle 190 sentimeetri... Tulevik tundub tume. Magali elab kortermajas koos arstist isa (kes Magali meelest keha küll eriti ei mõista), vähe närvilise ema ja mässulise vanema õega. Üks nende naabritest on 98-aastane härra Krekeler. Magali teab, et härra Krekeler hakkab varsti surema. Kust ta teab? No vaadake kui vana ta on!  Päris palju tegevust raamatus käibki härra Krekeleri suremise ümber. Kõlab masendavalt, aga pole masendav. Ongi tegelikult niuke mittemasendav raamat elamisest ja suremisest. Ütlem...

Eurovisiooniväljakutse : III osa

21 - Your favourite performance Moldoval on tihti toredad simmanilood. Aastate tagant neid mäleta, aga tolles hetkes on  lõbus. Meeldejäävatest aga Rootsit esindanud 1984. aasta võitja  Herreys "Diggi-loo-diggi-ley" . 22 - Your favourite interval act  Muidugi on need rootslaste naljad olemas igast korrast, kui nad Eurovisiooni korraldavad, aga on ka Anneli ja Marku  "Muinaslugu muusikas" 2002. aastast. Markol on nii äge ülikond! 23 - Your favourite presenter / presenting team Siin saaks jälle rootslasi ja eestlasi mainida, aga meeldis ka hiljuti Suurbritannias, kus olid teiste hulgas Hannah Waddingham ja Graham Norton. Juba seetõttu, et teadsin eelnevalt selliste inimeste olemasolust.  24 - An entry that makes you laugh Milan Stanković "Ovo Je Balkan" -  2010. aasta Serbia laul. Ja üldse mitte halvas mõttes naerma. See lihtsalt rõõmustab mind kogu oma meeloluga. Niuke täitsa tõeline balkani popp. 2004. aasta Serbia ja Montenegro esindaja oli laul, kus kord...

Maarja Undusk "Ellen Niit : heleda mõtte laast"

Elulooraamatute puhul saab alati alustada sellest, et ma pole suurem asi elulooraamatute lugeja. Isegi mulle väga meeldivate inimeste puhul. Mida olen lugenud, on peamiselt mingite (kunagiste) kuninglike isikute elulood, aga neid võib natuke laiendades ka lihtsalt ajalooraamatuteks nimetada.  Üldse tundub, et kui elulooraamat, siis olgu ta juba surnud või noh, ikka eaka inimese kohta. Vastasel juhul tekib küsimus, mis on raamatu kirjutamise ajendanud (raha, kuulsus, edevus, ...) Nojah, tegelikult 30-aastase elulooraamatut on nagunii raske elulooraamatuks nimetada. Kui selle raamatu juurde tulla, siis esimene asi emotsioonidest kantuna on: Mulle nii meeldis seda lugeda!  Alustades sellest, kui suur see raamat füüsiliselt oli, aga kui kiiresti lehte sai pöörata, sest kiri oli suur ja pilte palju, lõpetades sisuga, oligi üleni tore. Kui raamatu läbi olin saanud, mõtlesin, et küll on hea, et Ellen Niidu tütar säärase asja kirjutas. Võinuks ka siis kirjutada, kui tegemist poleks Ee...