...et 18.aprill on selline päev, nagu ta siiani on olnud.Täitsa põnev kohe!Ja seda ka veel, et ma arvan, et ma polegi nii üliväga kurb, kui minust õpetajat ei peaks saama.On muidki variante elus. Hmm, siit võib vist järeldada, et ma polegi mingi ambitsioonikas karjäärinaine.Uskusin ma seda kunagi endast? JAAAAAAA!!!!!!!!Ja lisaks kõigele muule on päike väljas ja kevad on ju teadupärast Tartu aeg nagu mõned klassikud on tabavalt maininud;) Mina muidugi pakuks sügise omalt poolt välja, aga praegu on kevadest ilusam mõelda.Ja üldse on mu jope ka kollane, mis sellest, et ta mõnedele inimestele sügist meenutab, nii et sügisesi tegusid lausa tegema kiputakse.Mida ma eelmisel sügisel siis tegin? Tšillisin ilmselt rohkem kui kunagi varem oma elus.Nime poolest just tšillisin.Praegu tšillin ju tegelt ka, aga ma ei nimeta seda enam nii. Aga ikkagi, viimati tšillisin vist ühel neljapäeval Sadamateatris "Salemi nõidade" vaheajal Kroonikat sirvides.Olgu siia lisatud lause, et Laura lubas rahvuslikuks klatšimooriks hakata- rääkige kõik talle asju ja võite kindlad olla,et järgmiseks kuulete sellest kasvõi suvalise linnakodaniku käest. No regrets. Aga ilmselt tuleb rahvusliku klatšimoorluse nimel praegu lõpetada,muidu on oht see klatšija nälga ära suretada.Kena päeva, oo inimesed!:)
On 1980ndate 2. pool Mexico Citys. 17-aastane kirjaniku tütar Luisa õpib rikaste koolis. Ta pole oma koolikaaslaste suur fänn. Tema põhilise tutvusringkonna moodustavad mingid tüübid väljaspool kooli. Aga pole kindel, kas see on oluline. Raamatus kirjeldatakse päris palju Luisa tähelepanekuid teda ümbritseva ja üldiselt maailma kohta, aga jällegi, pole kindel, kas see on oluline. Ilmselt on, kui on kirja pandud. Ühel päeval loeb Luisa ajalehest, et Mehhikos on tuuril mingi Nõukogude Liidu tsirkusetrupp ja sealt on põgenenud ukraina kääbused. Mingil põhjusel (ei seletata miks) tahab ta nad üles leida. Seetõttu sõidab ta vanematele midagi ütlemata koos ühe peaaegu võõra noormehe Tomásiga Zipolite randa (tuntud ka kui Surnute rand). See ei ole Tomási ja Luisa armastuslugu. Zipolites kohtub Luisa hoopis ühe mehega, keda ta merman iks nimetab ja räägib tollele kogu oma eluloo ära, kuigi too ei räägi isegi hispaania keelt. (Vähemalt ei ütle ta kunagi midagi.) Kõlab päris kummalise...
Kommentaarid
Postita kommentaar